Vanem vend, kellel nii hästi ei läinud

Mina olen Joosep. Ma osalesin VVVÕ projektis kolm aastat tagasi. Olin sellest kuulnud mitmelt sõbralt, kes olid selles osalenud ning nemad olid väga rahul. Rääkisin sellest nendega veidi enne ja võtsin ühendust Tartu Laste Tugikeskusega. Nende korraldatud koolitustel oli väga tore, sest inimesed, kes selle projektiga tegelevad – vahet pole, kas tööalaselt või vabatahtlikult – on erilised inimesed. 

Pärast koolitust algas lapse valimise protsess, mis tegelikult on väga keeruline. On keeruline määrata parameetreid, mille alusel võiksin ma ühe või teise lapsega sobida ja veel keerulisem, millise lapsega mitte. Kuna ma olin ainuke poiss tolle korra koolitusel oli tegelikult selge, et ma saan endale Noorema Venna, sest poisse Vanemate Vendade seas on vähe.

Sain valida erinevate variantide vahel ja lõpuks jäid sõelale kaks inimest. Kuna ma samastasin ennast rohkem ühe variandiga, valisin tema, sest mulle tundus, et mul oleks talle rohkem anda. Mulle tundus, et ma teaksin paremini, mis nõu talle anda.

Minu suhtlus oma Noorema Vennaga oli alguses aktiivne. Üritasime nädalas korra koos käia ja midagi ette võtta. Kartsin küll et Tartus pole nii palju huvitavaid kohti või üritusi, millega jõuaks kõik nädalad ära katta, kuid see polnudki tegelikult nii oluline.

Käisime me temaga Ahhaas, kinos, 5D kinos, uisutamas, söömas ja tegime ka muid asju. Minu Noorema Venna puhul oli üheks liitumise põhjuseks see, et ta õde juba osales selles projektis ja tema tahtis ka toredaid asju teha. Mulle tundus, et kuigi tal tõesti oli perekonnas selgeid probleeme, ei vajanud ta niivõrd minu abi, kuivõrd inimese abi, kes saaks teda igapäevaselt aidata. Minul seda võimalust kahjuks ei olnud.

Ta rääkis minuga väga avatult probleemidest, mis tema perekonnas olid. Ta rääkis väga rahulikult asjadest, mis tegelikult olid väga hirmsad. Sain kohe aru, et ega tegelikult ma ikka ei oska teda oma nõuga väga palju aidata. Lisaks tegi asjad keerulisemaks see, et me olime mõlemad väga flegmaatilised.

Kevade poole juhtus kahjuks aina enam seda, et saime temaga kokku aina harvemini. Vahel üle kahe nädala tagant, vahel kolme nädala või ka kuu tagant. Kahjuks jäi asi minu jaoks paljutki selle taha, et ma ei saanud aru, kas tal tegelikult läheb mind vaja või mitte. Ma sain aru, et perekonnas on asjad halvasti, kuid ma ei näinud enda rolli tema abistajana. Ma olin mingil põhjusel enda jaoks selgeks mõelnud, et ma sooviksin teda kuidagi aidata, kuid kui see võimalik polnud, tundsin ennast tema osas kasutuna. 

Kuna suvel läksin ma kaitseväe ajateenistusse, siis katkes minu suhtlus temaga. Evelin Tartu Laste turvakodust küll kirjutas mulle, kuid ma ei osanud midagi vastata, sest mul oli piinlik. Mulle tundus, et ma olin inimesi alt vedanud. Aga õnneks oli mul ajateenistuses aega mõelda ning saatsin lõpuks Evelinile ka kirja vastu, et olen ajateenistsuses ja tundub, et projekt pole päris minu jaoks. Õnneks ei saatnud Evelin mulle vastu kurja kirja, vaid oli mõistev. 

Kuigi tahtsin parimat, sain õppetunni, et järgmine kord tuleb selliste asjadega tegelema hakkamisel olla endas kindlam. Pärast ajateenistust rääkisin paar korda Noorema Vennaga, kuid uuesti suhtlema me pole hakkanud. Ei tahtnud tekitada asjatuid lootuseid. Kahju, et nii läks. Proovisin, aga ei tulnud välja. 

Seepärast kui keegi küsiks minu käest, kas osaleda või mitte, siis ma soovitaksin välja mõelda, milline on eesmärk projektis osaleda ja milline on laps, keda soovitakse. Soovitan igal juhul käia ära koolitustel, kus räägitakse kogu asi pulkadeks lahti ja selle põhjal on palju lihtsam otsustada, kas see projekt on sinu jaoks. Kui tunned, et ei ole, ära karda seda ka välja öelda – selles pole midagi halba. Sa ei ole inimesena kuidagi kehvem.

Vanem Vend

Joosep