Viiekäiguline koolitus Viinamärdi külalistemajas

Minu nimi on Jane ja olen Tartu Ülikooli Pärnu Kolledzi sotsiaaltöö eriala tudeng ning  MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde (VVVÕ) praktikant. Kuna pean võimalikuks, et ka minust saab ühel ilusal päeval suurem õde lapsele, kes vajab täiendavat emotsionaalset tuge või lihtsalt sõpra, siis sel põhjusel regasin end sügisel uute vabatahtlike koolitusele, mis toimus 19.- 21. oktoobril Viinamärdi külalistemajas. Järgnevalt annan lühikese ülevaate sellest, millised need kaks koolituspäeva uuele vabatahtlikule tundusid.

Laupäeva hommikul sai üks buss Vanemuise parklas uutest vabatahtlikutest täis topitud ja Nõo poole teele saadetud. Viinamärdi külalistemajas võtsid meid soojalt (koos susside ja tekkidega) vastu ürituse korraldajad Hanna, Aija ja Monika koos maja peremehega. Nagu viisakale seltskonnale kombeks, siis koolitus sai alguse tutvumisringist, kus õhkkonda aitas ärevana hoida üks karvane Siil. Selle siiliga saavad tutvuda ainult uued vabatahtlikud ja avalikkusele jääb ta salapäraseks tegelaseks. 

Pead üle loetud ja nimed kõva häälega välja hääldatud, sai alguse koolituspäeva ametlik osa.

Koolitusele tegi sissejuhatuse VVVÕ arengujuht Hanna Kriiska, kes ise ka tundub olevat üsna organisatsiooni nägu – siiras ja suure õe sarnane. Koolitus sai alguse motivatsiooni teemalisest esitlusest ja praktikumist. Koolitaja eesmärk oli, et uus vabatahtlik leiaks end mõtlemast:

·         miks ta selle programmiga liituda tahab,

·         mis teda motiveerib,

·         mida ta enda elus saavutada tahaks.

Lisaks sellele tuletas ta meile meelde kui oluline on AEG ja oskus seda kvaliteetselt planeerida – et midagi ära teha, on selleks vaja aega ja tahet. Väidetavalt ei ole ka rutiin mingi paha loom, vaid korrapärane tegevus paremate tulemuste ja selgemate suhete nimel. Esimene osa koolitusest oli tervitusampsu suurune- lühike ja konkreetne ning andis hea maitse suhu.

Teise käigu serveeris meile sotsiaalpedagoog Lea Voltri, ja uskuge mind, tal oli palju lugusid rääkida. Kogenud sotsiaalpedagoog jutustas meile erinevatest situatsioonidest ja reaalsetest näidetest, mis inimsuhteid puudutavad. Oluline on üksteist märgata, vajadusel reageerida ja olukordasid lahendada. Lea andis võimaluse ka vabatahtlikel omavahel paremini lõimuda ja kasutas selleks erinevaid meetodeid: ülesannete lahendamist, omavahelise suhtlemise praktiseerimist ja kuulamist. Meie kiires ja värvilises maailmas ei tohiks ära unustada kuulamise oskust ja ka seda peab aegajalt harjutama.

Peale harivat teoreetilist osa said vabatahtlikud end natuke tuulutada, kuid seda juba Lea V. stiilis. Pool päeva hiljem, pidin valmis olema pimesi usaldama oma uut ja peaaegu enam mitte nii võõrast kaaslast, ajalootudengist vabatahtlikku Helinat. See tähendas, et läksime koos Helinaga maja ümber jalutama, ainult et minu silmad olid kinni seotud ja tema oli mulle teejuhiks. Nii nagu päris elus, kus me ei näe alati tulevikku ette ja ootamatud olukorrad võivad meilt jalad alt lüüa, siis saame tuge isikust, kes meie kõrval on, kui ta meil olemas on. Seekord läbisime selle testi kõik edukalt. Kahjuks on ka neid lapsi, kel pole sellist head sõpra, tugiisikut või eeskuju ning  VVVÕ üritab täita just seda tühimikku nende elus.

Koolituse kolmanda käigu serveerisid meile psühholoog Sheryl Võsu ja eripedagoog Diana Haljasmägi. Kaks tegusat noort ja kogenud inimest, kes on MTÜ tegevusega seotud olnud juba mitmeid aastaid. Ka nemad rääkisid oma kogemustest vanemate õdedena ja kirjeldasid erinevaid situatsioone, mis vabatahtliku õe/venna ja noorema õe/venna vahel juhtuda võib ning kuidas olukordasid lahendada ja kellelt abi otsida. Meelde jäi teadmine, et sa ei ole oma uues sõprussuhtes kunagi üksi ja oma muresid ning rõõme saab alati jagada organisatsiooni kaaslastega. Vabatahtliku lähimaks kontaktiks on vabatahtlike koordinaator Monika ja noorema venna/õega seonduvad murekohad aitab ära lahendada laste koordinaator Aija. Vajadusel pakub psühholoogilist nõustamist ja tuge Sheryl. Diana ja Sheryl tutvustasid meile ka erinevaid terviseseisundeid ja erivajadusega seonduvaid mõisteid. Aegajalt olid vabatahtlikud kaasatud erinevatesse grupitöödesse, et me end toolidel liiga mugavalt ei tunneks ja uued teadmised läbi praktiliste tegevuste paremini kinnistuks.

Neljandaks käiguks oli päeva kõige maitsvam osa ehk Aija organiseeritud juustune õhtusöök erinevate sidedishidega. Võin julgelt kinnitada, et see oli kõige juustusem õhtusöök minu elus, mille peategelasteks olid maitsev raclette'i juust ja grillmasin. Laupäeva õhtu jätkus seltskonnamängude ja saunaga.

Pühapäeval, peale hommikusööki tegi Hanna päeva sissejuhatuse. Ta andis väga hea ülevaate sellest, millest MTÜ tegevus on alguse saanud, mida see endast kujutab ning mis on nende visioon, missioon ja eesmärgid. Juttu oli ka seitsmest vaprast, intriigidest, surnud kährikust ja Opelist. 

Järgnevalt saime lähemalt tuttavaks vabatahtlike koordinaator Monikaga, kes tutvustas enda ülesandeid ning vabatahtlike õigusi ja kohustusi. Lisaks sellele rääkis ta ka enda kogemusest vanema õena ja seiklustest, mis on aset leidnud ühisüritustel. Tuleb välja, et kõige toredamaid (loe aktiivsemaid) lapsi peab ühisüritustel alati jälgima, et mõni telekas ootamatult katki ei kukuks 😄 Monika juhtis tähelepanu ka sellele, et vabatahtlikult vanemaks õeks või vennaks olemine on tõsine kohustus ja mitte mingil juhul ei tuleks tekitada olukordasid, kus laps jäetakse ilma põhjuseta unarusse. Kõik probleemid on lahendatavad, kui neist räägitakse ja vabatahtlikul on alati võimalus oma murega Monika poole pöörduda. Viiendat koolituse käiku aitas serveerida ka teine koolitaja, laste koordinaator Aija, kes tutvustas meile lapse teekonda MTÜ- ni ja edasi ning mida tema ootab vabatahtliku ja lapse sõprussuhtelt.

Teooria läbitud ja reaalne praktika silmade ees, tuli hetkeks hinge tõmmata ja korra veel läbi mõelda, kas ma ikka olen valmis uue kohustuse võtma ja leidma enda elus AJA, et see ühele lapsele pühendada. Kui need küsimused leidsid jaatava vastuse, siis oli vabatahtlikel võimalus tutvuda laste ankeetidega ja valida välja enda jaoks just selline tegelane, kes kõnetas teda kõige enam. Kui match tundus olevat ka Aija arvates sobilik, siis suure tõenäosusega sai selle koolituse lõpus alguse uus teekond - uued sõprussuhted, millest teavad rääkida juba asjaosalised ise. Vabatahtlike koolitus oli huvitav ja vajalik, et anda uutele vabatahtlikele piisavalt hea ja konkreetne ülevaade organisatsiooni olemusest ja eesmärkidest. Tänan meie kõigi eest koolitajaid ja korraldajaid. Tere tulemast uutele vabatahtlikele!

“Be there for others, but never leave yourself behind.” (Dodinsky)

Jane

Praktikant

Laagri meenutus

Traditsiooniline suvelaager on MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde igasuvine suursündmus, mis toob üheks toredaks nädalavahetuseks kokku enamuse programmis osalevatest lastest ja vabatahtlikest ning on seetõttu alati väga oodatud. Sel aastal oli ootust veelgi rohkem, kuna esmakordselt toimus suvelaager kaugemal, Lõuna-Eestist väljaspool, erakordselt põnevas Eesti Kaitseväe Tapa väeosas, kuhu MTÜ ettevõtlikul ürituste korraldustiimil oli õnnestunud organiseerida meid kaheks päevaks Scoutspataljoni külalisteks.

Sellest eelteadmisest põnevil, kogunes vabatahtlikke koos oma nooremate vendade-õdedega laupäeva hommikul terve suure bussitäis, millega bussijuht Priit meid kogu nädalavahetuse jooksul usaldusväärse rahuga turvaliselt sõidutas.

Jõudes Tapa väeosa juurde, oli esimene asi dokumentide kontroll, sest Kaitseväe territooriumile sisenemine on range valve all ning ilma dokumendita pole see üldse võimalik. Kui isikud tuvastatud, jagunesime väiksemateks üksusteks, millest igaüks sai endale ühe Scotspataljoni sõduri giidiks ning suundusimegi väeosa territooriumi avastama.

Et parasjagu toimus Scoutspataljoni perepäev, oli vaatamist ja tegemisi palju. Saime tutvust teha erinevate Scoutspataljoni võitlejate kasutuses olevate tulirelvadega, püstolitest kuulipildujateni, proovida kätt külmrelvade märkiheitmises ning kogeda oma silmaga, kuidas on võimalik kottpimedas ruumis öövaatlusseadmega ometigi väga selgelt näha. Oma käega oli võimalik katsuda ning ka peale ja sisse ronida nii meie kui liitlaste lahingumasinatesse. Õnnelikumad said isegi brittide tanki mootorit käivitada ning sellega kogu ümbrust aukartustäratava bassiheliga täites tuuritada. Perepäeva naelaks oli kahtlemata Scoutspataljoni võitlejate läbimängitud näidislahing, kus pealtvaatajatele näidati, kuidas ootamatult varitsuse sattunud üksus olukorraga toime võiks tulla. Kogu operatsioon käis vägagi reaalsena tunduva paugutamise ja suitsugranaatide tossu saatel. Ka ümbritsev tegevus lisas tõsiseltvõetavust – kusagil manööverdas pioneeride sillatank ja paigaldas ajutist silda, keegi kandis komandohäälel ette, mis näidislahingu käigus toimuma hakkab, teisal jälle tõusis õhku sõjaväekopter ning lendas ringi. Täieliku kogemuse juurde kuulus muidugi ka sõdurisupp – tummine seljanka – ning viineripirukas 😀 Ning kõige selle taustal juhatas meie väikest ekspeditsiooniüksust sümpaatne giid, kes nähtava kohta rahulikul ja tasakaalukal häälel seletusi andis ning vahele ka jutustas, miks ja kuidas talle meeldib olla osaline selles Eesti Kaitseväe eliitüksuses.

Järgnevalt suundusime lähedal asuva maalilise Porkuni järve äärde, kus suursuguse rüütlimõisa valvsa pilgu all korraldasime pikniku ning kõik soovijad said supelda või niisama mõnusalt aega veeta ja väeosas nähtu üle mõtteid vahetada. Õhtupoolikul saabusime tagasi Tapale ning nüüd saime juba ka ise päris tõeliselt sõduriellu sisse elada – igaüks sai komplekti voodipesu, oma narikoha kasarmu sõduritubades ning õhtusöök sõdurisööklas oli enam kui külluslik ja mitmekesine.

Hiljem õhtul oli veel aega, et omavahel koos olla ning otsustasime scoutidele külalislahkuse eest tänutäheks joonistada mõned pildid, millele igaüks oma päevamuljeid vabas vormis paberile visandada sai. Pildid said uhked ning kui need meie võõrustajatele pidulikult üle andsime, oli näha, et rõõm nende üle oli suur. Järgmiseks hommikuks olid pildid leidnud endale auväärse koha kasarmu koridori seinal teiste väärikate aukirjade ja diplomite kõrval.

Õhtu lõpetuseks saime veel proovida sõdurisauna, mille suurus oli muljetavaldav ning leil viis kehast mitmekesise päeva väsimuse. Seda enam oli aga mõnus heita voodisse ning päeva jooksul kogetu silme ees järjest hägusamalt virvendamas, tuli peagi oodatud uni – kellel unenägudega, kellel ilma, kuid kõigi jaoks ühtviisi magus ja kosutav.

Järgmine hommik algas, nagu sõduritele kombeks, rivistuse, ergutava sörgi ja võimlemisega. Läbi said käidud kõik olulisemad lihasgrupid nii, et need veel hiljem õhtulgi tunda andsid ning pärast värskendavat dušši olime reipad ja heatuju
lised. Ja muidugi hundiisuga! Seda aga leevendas ammendavalt hommikusöök sõdurite sööklas, kuhu muide sisenemine käib kindla korra järgi paarikaupa. Toitude valik oli õhtuga võrreldes veelgi mitmekesisem ning igaüks sai taastada oma energia täpselt selliste toitudega ja mahus nagu süda kutsus. On selge, et teenistujate kõhu arvelt riik küll kokku ei hoia. Ja toidud on maitsvad! Hommikusöögi järel oligi aeg veelkord tänada lahkeid võõrustajaid, teha ühispilte ning jätta selleks korraks hüvasti, vastastikku lubades, et tulevikus korraldame koostöös veel midagi põnevat.

Sellega polnud aga meie suvelaagri programm veel kaugeltki läbi. Nüüd võtsime suuna Järva-Jaani poole, eesmärgiga külastada sealset vanatehnika varjupaika. Kohale jõudes võttis meid vastu varjupaiga perenaine ise, kes lahkelt kogu muuseumi territooriumil ekskursiooni korraldas ja kõikjal teemakohaseid huvitavaid lugusid rääkis. Järva-Jaani vanatehnika varjupaiga loomise eesmärgiks oli nõukogude perioodil meie teedel liikunud sõidukite, põllutehnika ja teetöömasinate ning kõikvõimaliku tuletõrjetehnika koondamine huvilistele vaatamiseks. Tänaseks on jõutud koguda juba üle 450 erinevas seisundis masina, mis on paigutatud mitme hektari suurusele maa-alale. Eksponaatide hulgas on nii autosid, busse, veokeid, traktoreid kui ka näiteks teehöövel, mitu teraviljakombaini, keevitusagregaat ning jääpuur. Ruumi aga uute masinate lisamiseks on veel piisavalt. Paljudesse sõidukitesse oli võimalik ka sisse istuda, rooli keerata ja nuppe vajutada või lihtsalt vana aja hõngu tunnetada. Samuti sai mitmete suuremate masinate otsa ronida, et sealt siis nagu kõrgest tornist ümbrust ja muuseumi külastajaid uudistada või lihtsalt turnides küllusliku hommikusöögiga kogutud energiat kulutada.

Kui nõukogudeaegsest mitmekesisest masinapargist ülevaade olemas, tegime sealsamas muuseumialal suvelaagri lõpupikniku. Tänasime nii neid, kes selle suurepärase laagri korraldamisse ja sujumisse märkimisväärselt oma vaba aeg ja energiat olid panustanud, kui ka üksteist, et olime tulnud ja olnud ning sellega mõnusasse suvesse veel ühe ilusa ja meeldejääva nädalavahetuse lisanud.

Järgmiste kordadeni!

Vabatahtlik Helari

Üks päikseline päev läbi roheliste prillide

Järgnevalt kirjeldan oma laagris veedetud päeva läbi roheliste prillide ja seda just seetõttu, et minu jaoks oli selline laagrikogemus esmakordne ja kaaslasteks uued ning tundmatud näod. Kindlasti võis minu meeli mõjutada ka rohelaigulistes vormides sõdurid ja ilusa looduse keskel olemine. 😄 Paar päeva enne laagrisse minekut mõlgutasin mõtteid näiteks selle üle, et mis küll bussijuht plaanib teha sel ajal, kui kogu seltskond veedab toredasti aega Tapa sõjaväe territooriumil. Kuid nagu selgus, siis ka tema ei jäänud bussi raamatut lugema või televiisorit vaatama, vaid ühines meie brigaadiga ja tundis laagrist sama palju rõõmu, kui kõik teised suured vennad ja õed oma väiksemate vendade ja õdedega. Väidetavalt oli bussijuht Priidul ka oluline roll laagri korraldamisel, nii et AITÄH ka Sulle toreda päeva eest!

Meie teekond sai alguse laupäeva hommikul Vanemuise parklast. Õnneks oli ilm päikseline ja mind ennast valdas ärevus ja uudishimu päeva ees. Minu väljavalitud kaaslaseks selleks päevaks oli minu poeg George. Sõjaväebaasi jõudsime ennelõunasel ajal ja meid oli tervitamas kolm Tapa sõjaväe esindajat. Nimelt oli sel päeval väeosas toimumas perepäev ja kokku oli tulnud hulk uudishimulikke inimesi. Sealhulgas MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde oma vabatahtlike ja nooremate vendade ja õdedega.

Sõduritest grupijuhid tegid meile paaritunnise ringkäigu Tapa sõjaväe territooriumil. Esimene peatus oli suurte ja huvitavate tankide juures, mida võisid kõik katsuda ja silitada. Eriti suure rõõmuga olid noored poisid valmis nende sisse ronima ja tundus, et nii mõnigi oleks jäänud terveks päevaks tankide otsa turnima. Vaimustus rasketehnika üle oli suur ja silmailu jätkus nii poistele kui tüdrukutele. Järgmisena korraldati publikule eluline näitemäng sõjast, kuhu oli kaasatud ajateenijad, paukuvad relvad ja tossupommid. Sõjamäng lõppes nagu muinasjutt, kus mitte keegi õnneks viga ei saanud. Meie grupijuhi sõnul ei oleks aga päriselus sellise tulistamise järel mitte keegi siiski eluga pääsenud.

Käes oli lõunasöögi aeg ja ka seda nautisime sõduri kombel- supinõu käes ja lageda taeva all. Värskes õhus maitses supp veel paremini kui tavaliselt. Minu poja hinnangul oli seljanka nii maitsev, et tema arvates peame sõjaväe kohvikusse veel tagasi minema. 

Kui supp sai söödud, siis suundusime kogu seltskonnaga relvasid uudistama. Sõbralike sõdurite juhendamisel said kõik asjaosalised neid katsuda. Mõne raskema automaatrelva hoidmiseks peavad lapsed veel natuke sirguma ja uuesti proovima, kui ise järgmine kord sõjaväkke naasevad. Ekskursioon lõppes kottpimedas toas, kus sai ühe imelise aparatuuriga ringi liikuda nii, et kõik kaaslased ja asjad olid ühtäkki nähtavad ja helendasid. Huvitav, kas ka kassid näevad pimedas maailma sellisena? Ja nii see päeva esimene pool meil läbi saigi.

Järgmine bussisõit viis meid Porkuni järve äärde.  Möödusime imekaunist moonipõllust, teekond oli üsna käänuline ja retro- hõnguline. Jõudsime rõõmsalt järve äärde ja sättisime end murule istuma- hakkasime chillima. Piknikulaud sai ürituse korraldajate poolt kaetud hea ja kerge snäkiga. Kaasa oli võetud ka laua- ja pallimängud ning nii mõnigi otsustas ujuma minna. Väiksemad tegelased said rõõmu tunda rannas olevast mänguväljakust. Mina lihtsalt ammutasin positiivset energiat. Tundsin, et selle koosviibimise(laagri) eesmärk oli, et inimesed saaksid lihtsalt olla ja nautida üksteise seltskonda ning omavahel suhelda.

Ja nii oligi üks tore päev õhtusse veerenud. Järve äärest said kõik kotid kokku pakitud ja päevakangelased suundusid tagasi Tapa sõjaväebaasi, kus nende edasine seiklus jätkus. Mina ja George jätkasime aga oma teekonda Tapa rongijaama, et sealt rongiga Tartusse sõita. Päeva lõpuks sain oma rohelised prillid siiski eest ära võetud ja tõdeda, et ka „võõrana“ tundsin ennast selles seltskonnas väga hästi. Sel päeval ei olnud laagris mitte ühtegi nähtamatut tegelast ja kõik olid kenasti hoitud.   

Täname Teid kõiki selle meeldejääva koosviibimise eest ja loodan, et järgmised laagrid saavad olema sama põnevad, kui mitte veel põnevamad. Ja nüüd võib lugeja ära arvata, millist suppi valmistasin ma nädal aega hiljem, kuna laps seda nii väga soovis….

Praktikant Jane

Õvede meeleolukas raftimatk

Ühel keskmisest vähem päikselisel pühapäeva hommikul umbes kell 10 alustasid Vanem Vend Vanem Õde organisatsiooni vaprad vabatahtlikud oma retke Leevile, mis asub Võru-Räpina maanteel. Seltskond oli enam kui valmis väljakutseid pakkuvaks päevaks. 

Kohe väljasõidu algul pidime leidma ühe uue raftimatkale mineja, sest üks koht oli vabanenud. See käis kiirelt - sest kes ei tahaks pühapäeva hommikul 10-minutilise etteteatamisega meiega kärestikke ületama tulla? 😂

Kes päris varahommikul veel vaimu valmis ei olnud pannud, sai seda teha bussisõidu ajal. Leevile jõudes toimus lõbus tutvumisring ja ettevalmistuseks jagati meile kõigepealt vestid ning viidi läbi koolitus raftiga ohutuks liiklemiseks. Saime teada, et meil õnnestuks raft ümber ajada vaid äärmisel juhul ja tehes lihtsalt vale liigutust. Raftiga sõitmine käib nii, et istutakse äärel, kaks keskmist peavad teatama kividest ja okstest, et tagumistel oleks võimalus suunata või tüürida raft õigesse kohta. Kui sõita okste alt läbi, võib nende vältimiseks kummarduda kas ette või taha, nii ei lähe raft ümber. 

Ja mida õigupoolest kujutab endast raft? Enne vee peale minekut toimus väike fotosessioon ja siis jaguneti kolmeks - igas raftis viis inimest. Istumisskeemi peale mõeldes võiks ette kujutada täringul number viit. Esimene kärestik pidi tulema kümne minuti pärast, aga seda oli raske ette kujutada, sest jõe peal aega justkui ei eksisteeriks, ainult vahemaa - sa tead, et oled möödunud juba liivapaljandist või mõnest talust, aga sul pole aimugi kui kaua sa jõel oled olnud ja kaua veel oled. 

Alguses tekkis meil väike võistlusmoment kanuutajatega, kes olid teist tüüpi sõidukis - meist kiiremad ja neil õnnestus kõigil mööda sõita ja pause pidada, samal ajal kui raftitajad nägid vaeva kiiruse ülalhoidmisega. Aga asi polnud ju kiiruses. Saime nautida loodust. Ilm oli soe ja päikseline, jõel oli piisavalt tuuline, et suuremast hulgast putukatest hoiduda. Kanuutajad pakkusid meile isegi kaaniravi. Eriti imelised olid sinitiivalised kiilid ja kõrged liivapaljandid, lisaks meenutasid mitmed puud ja rippuvad oksad troopilist vihmametsa. Kärestike eel kiirenes vool ja ka pulss, kuid märjaks me ei saanud. Kärestike läbimine oli keerulisem, kuid lõbusam kui niisama jõel sõitmine, sest need tuli ületada võimalikult veerohkest kohast. See oli põnev ja õnneks ei läinud raft ümber ning märjaks sai ainult valikuliselt, kuigi mitmel korral tuli kivide eest pageda või muidu jäime kuhugi kinni, mille tõttu raft läks keerlema. 

Teel kohtasime uljaid kanuutajaid, kes said ikka väga märjaks, sest nende kanuu läks ümber, ometi ei andnud nad alla ja läksid samasuguse entusiasmiga edasi. Me ei tea millise kiiruse või ajaga me sõitsime, kuid igatahes oli tore teha meeskonnatööd. Kõigil oli oma roll, kas rafti juhtimisel, suuna määramisel, kiiruse lisamisel või siis lihtsalt ergutamisel või meeldetuletamisel loodust nautida. Kärestikud said läbitud ja matk oli meeldejääv tänu seltskonnale, nii meie omadele kui ka kanuutajatele. Matk lõppes enne suuremat silda, seejärel tuli meil üles otsida oma buss ja kodutee võis alata.

Meeleolukaks osutus ka piknik tankla taga põllu ääres, sest keegi polnud varem tankla taga põllul piknikul käinud, ilmselt. 😋 Igatahes jõudsime veidi väsinute, kuid õnnelikena koju. Raftimatk oli hea sportlik meeskonnaüritus, mis värskendas vaimu ja lahutas meelt.

Vanem Õde Astrid

MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde uute vabatahtlike koolitus

19. ‒ 20. aprillini toimus MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde uute vabatahtlike kahepäevane koolitus. Koolitus leidis aset Tartumaal Nõo vallas asuvas Viinamärdi külalistemajas, mis asub looduskauni järve ääres, pakkudes külastajatele rohkelt silmailu ja mõnusaid hetki eemal linnakärast.

Päeva alustuseks said kõik koolitusel osalejad üksteisega lähemalt tuttavaks ja rääkisime pisut iseendast. Seejärel tegelesime koolituse esimeses osas ühingu arengujuhi Hanna Kriiska eestvedamisel eneseanalüüsiga, otsides vastuseid küsimustele nagu näiteks, mis motiveerib meid saama vanemaks õeks/ vennaks, millised isiksuseomadused on aidanud meil elus raskete olukordadega toime tulla ning millise inimesena võiksid meie tulevased nooremad sõbrad meid näha. Kuna programmi kandvateks väärtusteks on sõprus, tugi ja eeskuju, oli ka meie järgmiseks ülesandeks grupitööna nendele väärtustele tähenduse otsimine.

Koolituse teist osa viis läbi sotsiaalpedagoog Lea Voltri, kes teeb ühtlasi organisatsiooniga vabatahtlikuna koostööd. Alustuseks jagunesid kõik osalejad paaridesse ning said ülesandeks 15 minuti jooksul üksteisega kontakt luua ja vestlust arendada. Ülesande põhieesmärk oli teise inimesega hea esmakontakt luua ja teda aktiivselt kuulata — nii nagu vabatahtlik peab hiljem oma programmis oleva õe/ vennaga kontakti looma ja ühised huvipunktid leidma. Hiljem, ühiselt jagades leidsime, et alati ei olegi kerge teist inimest kuulata, kuuldut meelde jätta ja tagasi peegeldada, kui nö päriselt kohal ei ole. See on aga oskus, mis on kõikidele inimestele ja igas suhtes oluline.

Seejärel tuli meil oma tavapärasest rollist välja astuda ning kinniste silmadega nägijaks saada, mis pani usalduse tõeliselt proovile. Pärast jagati taas ühises vestlusringis kogetu põhjal oma mõtteid ning kõik tunnistasid, et teise inimese usaldust võita ja usaldada on omaette väljakutse. Lisaks puudutasime selles koolitusplokis lapse õiguste ja kohustuste teemat. Praktiliste rollimängude abil käsitleti ka konfidentsiaalse info ning intiimsuse teemasid. Lea jagas koolituse käigus ka palju elulisi näiteid, millesarnaseid muidu ei kuule. Paljudel meist ei olnudki varasemalt aimu, milliste probleemide või muredega lapsed tegelikult igapäevaselt silmitsi seisavad ja kui väga nad enda kõrvale emotsionaalset tuge vajavad.  

Koolituse kolmandat osa viisid läbi psühholoog Sheryl Võsu ja eripedagoog Diana Haljasmägi, kes on ka ise programmis aktiivsed vabatahtlikud olnud ja suhtlevad nüüd oma nooremate sõpradega programmiväliselt. Tänu praktilistele kogemustele oli neil uutele vabatahtlikele häid soovitusi ja elulisi näpunäiteid jagada. Käsitlesime lapsega suhte loomist ning selle arengudünaamikat — milline on selles vabatahtliku roll ja mida tähendab üks ühele sõprussuhe lapse ja vabatahtliku vahel. Arutlesime grupitööna, millised on suhet soodustavad ja takistavad tegurid. Kuulsime lähemalt, millisest keskkonnast ja milliste võimalike probleemide või erivajadustega on programmis olevad lapsed, kes endale vanemat õde või venda soovivad. Millele tuleks erilist tähelepanu pöörata ning kuidas erinevate probleemidega toime tulla. Sealjuures saime ka infot praktiliste tööriistade ja harjutuste kohta, mida ühes või teises olukorras kasutada. Kuna programmis olevaid lapsi ümbritseb ka oma tugivõrgustik, räägiti lähemalt sellest, kuidas nendega suhelda ja mida on sealjuures oluline meeles pidada. Teoreetilist poolt ilmestasid toredad meenutused ja näited koolitajate enda kogemustest oma noorema sõbraga. Tänu sellele tekkis meil parem ettekujutus, mida üldse edasi oodata.

Esimese koolituspäeva lõpetas rikkalik õhtusöök, mil vahetasime üksteisega päeva jooksul kogunenud mõtteid ja emotsioone ning otsisime tekkinud lisaküsimustele vastuseid. Pärast õhtusööki oli võimalus saunamõnusid nautida, mille vahepalana mängisime üheskoos õpetlikku lauamängu “Väärtuste avastajad.” Mängu eesmärk oli konkreetses probleemsituatsioonis sobivaim lahenduskäik valida ning oma valikut teistele mängukaaslastele põhjendada. Lõpptulemusena pidid kõik mängijad ühisele arvamusele jõudma, milline käitumisviis oleks võimalikest kõige õigem või parem. Mängides tuli hästi esile, kuidas erinevad inimesed võivad oma väärtustele tuginedes ühele ja samale olukorrale väga erinevalt läheneda.    

Koolituse teist päeva alustamise maitsva hommikusöögiga, et uuele päevale erksalt vastu minna. Sellele järgnes MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde organisatsiooni tutvustus — peamised väärtused, kuidas alguse sai, millised arenguetapid on läbitud ja millised on edasised plaanid. Kõikidele koolituse läbinutele anti pidulikult tunnistused üle ning seejärel tutvustati lähemalt vabatahtliku rolli organisatsioonis — millised on ootused ja kohustused, õigused ja võimalused, kuidas toimub omavaheline suhtlus organisatsioonis, milliseid väärtusi ja võimalusi vabatahtlik töö lisaks pakub jm. Siis jõudis kätte koolituse kõige põnevam ja ühtlasi ärevaim hetk — saabus aeg endale noorem õde või vend välja valida, kellega üheskoos maailma avastama asuda. Sissejuhatuseks tutvustas ühingu programmijuht Aija Sprivul-Dautancourt, kuidas lapsed programmi jõuavad ning kuidas valmivad ankeedid, mille põhjal vabatahtlik endale venna või õe välja saab valida. Nüüd tuli kõik koolitusel kuuldu praktikasse rakendada, et endale uus noor sõber leida. Erinevate valikute vahel kaaludes tuli mõelda enda isiksuseomadustele ja võimekusele, tugevatele ja nõrkadele külgedele, lapsega võimalikele ühistele huvidele jm olulisele, mis hea ja tugeva suhte loomisele kaasa võiks aidata. Kui kõikide ankeetide hulgast oli valik tehtud, aga kaalukausile jäi mitu sobiliku kaaslasena tunduvat last, aitas Aija kõigil lõppotsusele lähemale jõuda, rääkides täiendavalt lapse iseloomust, olukorrast, vajadustest jm.

Pärast mitmetunnist analüüsimist ja mõttetööd oli kõigil uutel vabatahtlikel noorem õde/vend leitud, kellega juba järgneva nädala jooksul esimest korda kohtutakse. Koolitus lõppes kosutava lõunasöögiga ning seejärel asusid kõik ootusärevalt koduteele, võttes endaga nädalavahetusel kogetud positiivsed emotsioonid ja toredad hetked kaasa.  

Monika Schults

Vanem Vend, Vanem Õde vabatahtlik