Viiekäiguline koolitus Viinamärdi külalistemajas

Minu nimi on Jane ja olen Tartu Ülikooli Pärnu Kolledzi sotsiaaltöö eriala tudeng ning  MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde (VVVÕ) praktikant. Kuna pean võimalikuks, et ka minust saab ühel ilusal päeval suurem õde lapsele, kes vajab täiendavat emotsionaalset tuge või lihtsalt sõpra, siis sel põhjusel regasin end sügisel uute vabatahtlike koolitusele, mis toimus 19.- 21. oktoobril Viinamärdi külalistemajas. Järgnevalt annan lühikese ülevaate sellest, millised need kaks koolituspäeva uuele vabatahtlikule tundusid.

Laupäeva hommikul sai üks buss Vanemuise parklas uutest vabatahtlikutest täis topitud ja Nõo poole teele saadetud. Viinamärdi külalistemajas võtsid meid soojalt (koos susside ja tekkidega) vastu ürituse korraldajad Hanna, Aija ja Monika koos maja peremehega. Nagu viisakale seltskonnale kombeks, siis koolitus sai alguse tutvumisringist, kus õhkkonda aitas ärevana hoida üks karvane Siil. Selle siiliga saavad tutvuda ainult uued vabatahtlikud ja avalikkusele jääb ta salapäraseks tegelaseks. 

Pead üle loetud ja nimed kõva häälega välja hääldatud, sai alguse koolituspäeva ametlik osa.

Koolitusele tegi sissejuhatuse VVVÕ arengujuht Hanna Kriiska, kes ise ka tundub olevat üsna organisatsiooni nägu – siiras ja suure õe sarnane. Koolitus sai alguse motivatsiooni teemalisest esitlusest ja praktikumist. Koolitaja eesmärk oli, et uus vabatahtlik leiaks end mõtlemast:

·         miks ta selle programmiga liituda tahab,

·         mis teda motiveerib,

·         mida ta enda elus saavutada tahaks.

Lisaks sellele tuletas ta meile meelde kui oluline on AEG ja oskus seda kvaliteetselt planeerida – et midagi ära teha, on selleks vaja aega ja tahet. Väidetavalt ei ole ka rutiin mingi paha loom, vaid korrapärane tegevus paremate tulemuste ja selgemate suhete nimel. Esimene osa koolitusest oli tervitusampsu suurune- lühike ja konkreetne ning andis hea maitse suhu.

Teise käigu serveeris meile sotsiaalpedagoog Lea Voltri, ja uskuge mind, tal oli palju lugusid rääkida. Kogenud sotsiaalpedagoog jutustas meile erinevatest situatsioonidest ja reaalsetest näidetest, mis inimsuhteid puudutavad. Oluline on üksteist märgata, vajadusel reageerida ja olukordasid lahendada. Lea andis võimaluse ka vabatahtlikel omavahel paremini lõimuda ja kasutas selleks erinevaid meetodeid: ülesannete lahendamist, omavahelise suhtlemise praktiseerimist ja kuulamist. Meie kiires ja värvilises maailmas ei tohiks ära unustada kuulamise oskust ja ka seda peab aegajalt harjutama.

Peale harivat teoreetilist osa said vabatahtlikud end natuke tuulutada, kuid seda juba Lea V. stiilis. Pool päeva hiljem, pidin valmis olema pimesi usaldama oma uut ja peaaegu enam mitte nii võõrast kaaslast, ajalootudengist vabatahtlikku Helinat. See tähendas, et läksime koos Helinaga maja ümber jalutama, ainult et minu silmad olid kinni seotud ja tema oli mulle teejuhiks. Nii nagu päris elus, kus me ei näe alati tulevikku ette ja ootamatud olukorrad võivad meilt jalad alt lüüa, siis saame tuge isikust, kes meie kõrval on, kui ta meil olemas on. Seekord läbisime selle testi kõik edukalt. Kahjuks on ka neid lapsi, kel pole sellist head sõpra, tugiisikut või eeskuju ning  VVVÕ üritab täita just seda tühimikku nende elus.

Koolituse kolmanda käigu serveerisid meile psühholoog Sheryl Võsu ja eripedagoog Diana Haljasmägi. Kaks tegusat noort ja kogenud inimest, kes on MTÜ tegevusega seotud olnud juba mitmeid aastaid. Ka nemad rääkisid oma kogemustest vanemate õdedena ja kirjeldasid erinevaid situatsioone, mis vabatahtliku õe/venna ja noorema õe/venna vahel juhtuda võib ning kuidas olukordasid lahendada ja kellelt abi otsida. Meelde jäi teadmine, et sa ei ole oma uues sõprussuhtes kunagi üksi ja oma muresid ning rõõme saab alati jagada organisatsiooni kaaslastega. Vabatahtliku lähimaks kontaktiks on vabatahtlike koordinaator Monika ja noorema venna/õega seonduvad murekohad aitab ära lahendada laste koordinaator Aija. Vajadusel pakub psühholoogilist nõustamist ja tuge Sheryl. Diana ja Sheryl tutvustasid meile ka erinevaid terviseseisundeid ja erivajadusega seonduvaid mõisteid. Aegajalt olid vabatahtlikud kaasatud erinevatesse grupitöödesse, et me end toolidel liiga mugavalt ei tunneks ja uued teadmised läbi praktiliste tegevuste paremini kinnistuks.

Neljandaks käiguks oli päeva kõige maitsvam osa ehk Aija organiseeritud juustune õhtusöök erinevate sidedishidega. Võin julgelt kinnitada, et see oli kõige juustusem õhtusöök minu elus, mille peategelasteks olid maitsev raclette'i juust ja grillmasin. Laupäeva õhtu jätkus seltskonnamängude ja saunaga.

Pühapäeval, peale hommikusööki tegi Hanna päeva sissejuhatuse. Ta andis väga hea ülevaate sellest, millest MTÜ tegevus on alguse saanud, mida see endast kujutab ning mis on nende visioon, missioon ja eesmärgid. Juttu oli ka seitsmest vaprast, intriigidest, surnud kährikust ja Opelist. 

Järgnevalt saime lähemalt tuttavaks vabatahtlike koordinaator Monikaga, kes tutvustas enda ülesandeid ning vabatahtlike õigusi ja kohustusi. Lisaks sellele rääkis ta ka enda kogemusest vanema õena ja seiklustest, mis on aset leidnud ühisüritustel. Tuleb välja, et kõige toredamaid (loe aktiivsemaid) lapsi peab ühisüritustel alati jälgima, et mõni telekas ootamatult katki ei kukuks 😄 Monika juhtis tähelepanu ka sellele, et vabatahtlikult vanemaks õeks või vennaks olemine on tõsine kohustus ja mitte mingil juhul ei tuleks tekitada olukordasid, kus laps jäetakse ilma põhjuseta unarusse. Kõik probleemid on lahendatavad, kui neist räägitakse ja vabatahtlikul on alati võimalus oma murega Monika poole pöörduda. Viiendat koolituse käiku aitas serveerida ka teine koolitaja, laste koordinaator Aija, kes tutvustas meile lapse teekonda MTÜ- ni ja edasi ning mida tema ootab vabatahtliku ja lapse sõprussuhtelt.

Teooria läbitud ja reaalne praktika silmade ees, tuli hetkeks hinge tõmmata ja korra veel läbi mõelda, kas ma ikka olen valmis uue kohustuse võtma ja leidma enda elus AJA, et see ühele lapsele pühendada. Kui need küsimused leidsid jaatava vastuse, siis oli vabatahtlikel võimalus tutvuda laste ankeetidega ja valida välja enda jaoks just selline tegelane, kes kõnetas teda kõige enam. Kui match tundus olevat ka Aija arvates sobilik, siis suure tõenäosusega sai selle koolituse lõpus alguse uus teekond - uued sõprussuhted, millest teavad rääkida juba asjaosalised ise. Vabatahtlike koolitus oli huvitav ja vajalik, et anda uutele vabatahtlikele piisavalt hea ja konkreetne ülevaade organisatsiooni olemusest ja eesmärkidest. Tänan meie kõigi eest koolitajaid ja korraldajaid. Tere tulemast uutele vabatahtlikele!

“Be there for others, but never leave yourself behind.” (Dodinsky)

Jane

Praktikant