Liisi lugu

Minu südamesoov teha enamat ja anda tagasi vabatahtlikuna leidis väljundi kahe ja poole aasta eest. Olin mõelnud mitme eestvedamise peale, aga ükski neist polnud mind kõnetanud nii, nagu tegi seda Vanem Vend, Vanem Õde. Selle juures köitsid mind ennekõike vahetu mõju ja pikaajaline seotus tulevase venna või õega, aga pärast esimesi kohtumisi teiste vabatahtlikega ka neist õhkuv soojus ja teotahe. Tundsin, et olin leidnud oma koha.

Enda väikese õe leidmise eest jään alatiseks tänuvõlgu Vanema Venna ja Õe vabatahtlike koordinaatorile Dianale, kes enda tunnetusele tuginedes soovitas mulle Retit. Kõik edasine on kosmos. 

Olin mõneti naiivselt arvanud, et väikese õega tegutsemine tähendab justkui heategija rolli — tegelikult sai mulle üsna pea selgeks, et minust endast on saanud parimas mõttes heategevusobjekt. Reti piiritu siirus, vahetus, eluenergia, hoolivus, uudishimu, avastamisrõõm ja mängulisus on toonud minu maailma nii palju sädelust ja vabadust ning juhtinud mind tegema oluliselt isetumaid valikuid nii isiklikus kui tööelus. Kes inglitesse usub, siis teate. 

Me teeme koos kõige lihtsamaid asju ja selles ongi suurim rõõm, teisisõnu ühine aeg. Võime koos seigelda tema pere suvekodus Muhumaal, aga sama hästi vaid üksteisele helistada. Tähtis on järjepidevus ja teadmine, et teine on Sinu jaoks olemas.

Nagu nimigi ütleb, siis Vanem Vend, Vanem Õde tähendab perekonda. Vanemaks õeks olemine tähendab vastutust ja lubadust hoolida. Mina olen enda lubaduse teinud eluks ja saanud vastu mitte ainult õe, vaid terve tema pere, kellest on saanud ka minu pere. Omamoodi pere on ka Vanemad Vennad ja Õed, keda nüüd kaugemal elades küll harvemini kohtan, aga alati südames pean. Luban jälle rohkem tulla, teha ja olla. Tule Sina ka — kandideerida saab 30. septembrini.

Heade soovidega

Liis

Heloona kogemus

Enne MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde organisatsiooniga liitumist olin üsna ärevil. Mind valdasid erinevad kõhklused ja kahtlused. Kartsin, et ehk pole ma piisav eeskuju oma tulevasele õele, või mis juhtub siis, kui ma ei oska teda mõne raske probleemiga aidata. Kuigi minu kärgperes on juba viis õde, tundus ühe noorema juurde saamine väga vastutusrikka teekonna algusena. 

Nüüd, peaaegu pool aastat hiljem julgen väita, et see ongi väga vastutusrikas, kuid algsed hirmud probleemidega tegelemise ees on asendunud suure enesearengu ning rohkete emotsioonidega, mida ma ei vahetaks millegi vastu.

Meie omavahelise sõpruse jooksul on ette tulnud nii mõnigi probleem, mida käsitlesime ka kevadisel vabatahtlike koolitusel, kuid tänu organisatsiooni poolsele põhjalikule ettevalmistusele tunnen, et pole midagi ületamatut ning kõik sõltub enda hoiakust. Mõnikord piisabki lihtsalt sellest, et oled teisele inimesele olemas, siis kui ta seda vajab ning ehk on ka tema sulle olemas, kui sina seda vajad. 

Organisatsioonis oldud aja jooksul olen kohtunud paljude teiste vabatahtlikega, kes on väga mitmekülgsed ning erinevad inimesed. Kõik meie ühisüritused on olnud täis nalja ja naeru ning ma ei jõua ära oodata järgmisi. Tunnen, et olen juba ainuüksi poole aasta jooksul kogenud nii palju uut ja huvitavat, et ootan põnevusega, mida see teekond veel tuua võib.

Kui tunned, et ka sina soovid anda oma panuse, siis tule kindlasti 24. septembril toimuvale infoõhtule ning uuri lisa MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde kodulehelt.

Heloona

Minu isiklik laagrikogemus

Minu saabumine 2018. aasta laagrisse jäi töö tõttu hilisemaks. Teised olid juba hommikul kümnest bussireisil ja seejärel lõbutsemas - mina aga sain alles neljast oma väikevennaga kokku. Unistustes kujutasin ette, kuidas kõik seekord laabub, kuidas mu väikevend hüppab mulle sülle ja palub, et juba kiiremini laagrisse saaks - nii, nagu ta oli seda terve suvi ihaldanud.

Praktikas nii ei läinud. Viimasel hetkel hakkas ta kartma ning kui talle järele läksin, keeldus toast väljumast. Mul oli abis tema ema ja tema õed-vennad ning üheskoos üritasime poissi veenda, kuid esialgu tulutult. Mingi hetk oli plaan juba kaasa võtta poisi asemel tema õde, kes soovis väga tulla, kuid mu väikevend ei lubanud. Pärast tunniajast veenmist jõudsime lõpuks sinna maale, et väikevend oli nõus tulema, kui ta väike õde saab ka tulla - siis pole nii hirmus. Laagrikorraldajatega õnnestus läbi rääkida ning olingi kahe lapsega teel.

Ma palvetasin, et jääksin ellu. Juba ühe lapsega 3 päeva kõlas mõnevõrra hirmuäratavalt, mis siis kahest rääkida. Lisaks torisesin salaja ja vehkisin rusikaga vihaselt taeva poole, nõudes, et see laager seda kõike väärt oleks.

Kartsin veidi, et meil on raske sisse sulanduda. Teised olid juba päev otsa koos veetnud. Meie õnneks olid aga Scoutspataljoni korraldatud mängud täies hoos ning leidsime endale ruttu tervitava võistkonna. Ehkki selgus, et olime kõige ägedamatele asjadele hiljaks jäänud, olid ka viimased mängud piisavalt kaasahaaravad, lõbusad ja väljakutsuvad, et kõiki meid karjuma ja rabelema panna.

Õhtu möödus imehea toidu ja tiimitööd vajavate mängude saatel ning oli humoorikas ja lähendas väikevennaga, mil nautisime koos võite ja kannatasime kaotuste tagajärgede ja hingehaavade käes. Piisavas koguses võrratud toidud olid laagri märksõna - ka kõige kiduramad tudengid lahkusid laagrist priskete ja rõõmsatena.

Hilisõhtutel pärast öörahu läksid lapsed magama, mille järel said vanemad õed ja vennad veidi rahu - keegi ei lennutanud enam koeri ega kaevanud ülekohtu üle. See võimaldas rääkida ja mängida ning tutvuda paremini teiste vabatahtlikega.

Teine päev möödus taaskasutuse valguses võistkondades “prügist” meisterdades, mis nõudis tiimitööd, fantaasiat ja ebamaist õmblemisoskust. Päeva lõpuks oli vanapaber, munarestid ja riidest ostukotid muutunud kõikvõimalikeks mängudeks ja moeaksessuaarideks, mille valmistamisel nägid vaeva nii suured kui väikesed. Minu “lapsed” eelistasid küll õues sellel ajal palli taguda. Meie võistkonna loodud jalgpalli prototüüp leidis end päeva jooksul vähemalt kahel korral katuselt.

Samal päeval oli ka teine suurem ettevõtmine - ujumine. Seitse autotäit suuri ja väikseid kätiste, ujumisrõngaste, rannapallide ja kollaste vannipartidega tegelasi kihutasid Põlva järve äärde. Ma olin küll kõigest autojuhi rollis, kuid vähemalt lastel oli vees tore hullata ja parte taga ajada - tasus ära.

Viimasel päeval peitsime end terve hommiku lastega hommikuse rangelt soovitusliku tantsutrenni eest oma toas ning pagesime pärast seda suure hirmuga 4 lapsega männimetsa terviseradadale sipelgaid küpsistega toitma - neil paistis küpsiseid rohkem vaja minevat. 😋

Laager ületas meeldivalt mu ootusi. See oli toredasti korraldatud ning paiknes kaunis ja mugavustega kohas. Laager andis suurepärase võimaluse saada lähemalt tuttavaks teiste vabatahtlikega ning laste osas… nende kolme päeva vältel sain oluliselt lähemaks oma väikevennaga. Laagrieelsete sekelduste tõttu puutusin rohkem kokku ka tema perega ning eriti tema kaasatulnud väikese õega, mis lubas paremini mõista tema käitumist ja varasemaid ühiseid seiku. Huvitav oli näha teisi lapsi ning kuivõrd erinevad nad minu väikevennast olid.

Enda poolt sain tulevikuks kinnitust, et lastega pole nii raske hakkama ja läbi saada, kui ma olen vahel kartnud, ning et kahe lapsega ei pruugi üldse olla raskem kui ühe ülienergilisega. Kõige rõõmsamaks tegi mind aga pärastine vestlus väikevennaga. Tema, kes ta alguses kartis tulla, hooples rõõmsalt, kui palju uusi sõpru ta on leidnud ja et tunneb piinlikkust, et ei tihanud tulla. Lisaks teavitas ta, et olin õpetanud teda paljusid toite ja toiduaineid sööma ja hindama - paprika, sibul, küüslauk ja külm kaste nende seas. See oli tähtis mulle, kuna ma ei salli raiskamist. Enim lõi mind aga jalust teadaanne, et tal on kõige toredamad hetked suvel olnud just minuga. See tekitas minus tunde, et äkki ma olen teinud midagi õigesti ja äkki on minu pisike panus olnud tõesti oluline ja abiks kellelegi.

Laager osutus oluliselt toredamaks ja positiivsemaks, kui ma oleks eal osanud oodata!

Karl-Oskar

MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde suvine laager 2018

10.–12. augustil toimus Mammaste Tervisespordikeskuses MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde igasuvine laager.

Esimene ehk reedene päev oli väga sisutihe ja põnev, kuna külas olid rahuvalvajad Scoutspataljonist, kes näitasid ja lasid selga proovida oma varustust, õpetasid metallidetektoriga liiva seest koolapurke otsima ning selgitasid, näitasid ja õpetasid, miks on tähtis maastikul maskeeruda ning kuidas seal õigesti liikuda.Töötoa lõpetuseks kinkisid rahuvalvajad lastele paberist kokku liimitavate sõjamasinate komplektid, et lastele jääks tegemisrõõmu ka edaspidiseks.

Nagu ka eelmisel aastal, siis oli ka sellel aastal laagrilisi hea ja parema söögiga kostitamas kokk Maiken. Esimene päev lõppes sportmängudega, mille hulka kuulus nii tavaline võrkpall kui ka veepommivõrkpall.

Teine päev ehk laupäev hakkas kerge virgutusvõimlemise ning hommikupudruga. Päev oli täis meisterdamist ja nokitsemist.

Peamiseks temaatikaks oli taaskasutus. Toimus suur töötuba, kus tiimideks jagatud lapsed ja nende vanemad õed-vennad pidid välja mõtlema midagi kasulikku ja vahvat, mida saaks meisterdada ette antud tarbimisjääkidest, nagu ajalehed, munarestid, kangatükid jne. Ideid oli palju ja häid. Meisterdati kuusekaunistusi, tarbenõusid, Twisteri mäng, pimejalgpall ja palju muud. Kõik olid meisterdamisel väga usinad ning isegi kõige rahutumad hinged liimisid, kleepisid, õmblesid või teipisid väga keskendunult. Õhtul esitlesid tiimid üksteisele oma loomingut.

Taaskasutatud materjalidest meisterdamisega aga ei piirdutud. Samades tiimides meisterdati ka küpsisetorte, teemaks sipelgapesa. Ka toidulooming oli äärmiselt mitmekesine ning pilkupüüdev. Mõne tordi pealt võis näiteks leida lausa sipelgateks kehastunud õunaseemneid ja mõni tort oli nagu sipelgatempel.

Kolmas päev oli lõõgastumiseks. Söödi eelmisel päeval tehtud küpsisetorte, tantsiti Macarenat ja jenkat, võeti kokku kõik seni laagris toimunu, tänati osalejaid ja korraldajaid.

Indrek

Aitäh kõigile toetajatele:

21.–31. augustini on kõigil huvilitel võimalik Tartu Lille Noortekeskuses (Lille 9) tutvuda MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde laste ja vabatahtlike loominguga, mis on valminud meie laagris toimunud taaskasutuse töötoa raames.

Kuidas mina avastasin MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde?

Kahtlemata on igal meie MTÜ liikmel oma põnev lugu, kuidas tema teerada end meieni tõi. Seetõttu arvamegi, et oleks vahva neid lugusid jagada, mitte endale hoida!

Allpool ongi alustuseks tegu minu looga. Olen Julia Gerda, MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde kommunikatsioonijuht.

MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde messimelus!

Oli minu esimese ülikooliaasta esimene nädal, kui sattusin OLE ROHKEM tudengiorganisatsioonide messile. Ega ma ei teadnudki, mida see tähendab või mida täpsemalt oodata, mäletan vaid, et messitelkide vahele suubudes toodi kõigi osalejate tähelepanu sellele, et täites iga laua juures seal ette nähtud ülesandeid ja seeläbi kümme kleepsu kogudes on võimalik võita auhind. Mis auhind, see jäi saladuseks.

Eks uudishimulikuna ja kindla eesmärgita ma kleepse koguma hakkasingi, liikudes vähegi huvi pakkuvate organisatsioonide laudade juurde ja täites seal ette nähtud ülesandeid. Kui mul oli kümnest kleepsust umbes kaheksa olemas, vaatasin ringi, kuhu veel liikuda. Kõik huvipakkuvad kohad olin kas juba läbi vaadanud või tiirles nende ümber suur rahvamass. Siis jäi aga mulle silma MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde. Oma nime poolest paistis see organisatsioon otsekohe teiste seast välja. Ma ei osanud midagi oodata, kui selle MTÜ poole sammud seadsin, kuid peale esimeste lausete kuulmist olin nende ideest ja eesmärkidest võlutud. See oli kogu messi peale ainus organisatsioon, mille juures olin käinud, mis rõhutas teiste aitamist ja seeläbi enda parandamist inimesena.

Ma kuulasin mulle räägitut ääretult suure huviga ning sealt lahkudes teadsin, et see on see miski, millega kavatsen end siduda. Mäletan, kuidas helistasin ja kirjutasin sama päeva õhtul õhinaga oma tuttavatele, et kas nad teavad, milline kihvt organisatsioon olemas on. Selsamal õhtul uurisin ka lisaks nende ürituste kohta ning tõmbasin kalendris suure ringi ümber MTÜ Vanem Vend Vanem Õde infoõhtu päevale. Ka infoõhtul ja seejärel vabatahtlike koolitusel kuuldu mõjus motiveerivalt ja julgustas veelgi organisatsiooni käekäiku panustama.

Jah, tõesti, minu puhul oli nüansiks see, et olin juba üsna alguses endaga kokkuleppe teinud, et vanemaks õeks ma (veel) ei hakka, vaid soovin organisatsiooni tegemistes muudmoodi kaasa lüüa, mistõttu olengi nüüd tegevustiimis. Tundsin, et vanemaks õeks olemise kohustus on miski, milleks ma pole veel valmis ja ennekõike oleks minu olukorras parem õppida tundma seda, kuidas organisatsioon ise toimib. See ei välista aga tulevikus noorema venna või õe võtmist, mida ma ka kindlasti teen, sest see on teiste vabatahtlike räägitut kuuldes igal moel hindamatu kogemus.

Vaadates tagasi neile sündmustele, juurdlen tihti, kas see, kui ma oma samme messile poleks seadnud või see, kui ma poleks MTÜ Vanem Vend Vanem Õde messil silmanud, tähendaks, et ma ei oleks siin, kus ma praegu olen. Ilma nende väärtuslike teadmisteta, mida olen omandanud nii infoõhtul, koolitustel kui ka regulaarselt meie MTÜ jaoks kommunikatsioonialast tööd tehes.

Võiks ju mõelda, et mis olema peab, leiab alati oma tee sinuni, kuid ma usun, et ka ise tuleb esimene samm astuda. Seega, armas lugeja – meil on 28. märtsil tulemas infoõhtu, mis on suurepärane võimalus näha oma silmaga seda, milline on meie MTÜ, kuulda mida me teeme, küsida ükskõik mis küsimusi meie kohta ning kui ei midagi muud, lihtsalt põnev viis oma õhtut veeta.

Tule kohale, isegi kui huvi on imepisike – ei tea kunagi, mis sellest tärgata võib. Kohale tulemine on ju lihtne, ning võin lubada, et meie MTÜ liikmena saate selle panuse mitmekordselt tagasi.

Infoõhtu 28. märtsil kell 18.15 Korp! Sakalas. Vaata üritust Facebookis.

Tegevustiimide kohta saab lisainfot meie veebilehelt ja kui soovid teada kuidas meie vabatahtliks saamine käib, siis vaata siia!


Julia Gerda