Reede, 25. september 2015

Kuidas saada Vanemaks Vennaks või Õeks?

MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde eesmärgiks on luua sõprussuhe täiskasvanust vabatahtliku ja tuge vajava lapse vahel. Vabatahtlik ja laps kohtuvad regulaarselt vähemalt korra nädalas põhimõttel, et mõlemal oleks vahva ja põnev. Meie vabatahtlikud on vähemalt 18-aastased.

MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde vabatahtlikuks saamine käib samm-sammult:
  1. Kui oled huvitatud programmi tegevusest, siis tule infoõhtule, mis toimub 29. septembril kell 18.00 Korp! Sakalas (Veski 69). Täpsema info leiad siit: https://www.facebook.com/events/1041184895900848/.
  2. Infoõhtul saad täita lühikese küsimustiku koos oma andmetega, mille alusel võtame Sinuga edaspidiselt ühendust. Kui Sul ei ole võimalik infoõhtule tulla, siis kirjuta julgelt MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde meilile (vanemvendvanem6de@gmail.com) ning me saame leppida kokku personaalse kohtumise.
  3. Edasi palume Sul esitada oma CV ja motivatsioonikirja ning täita enesekohase küsimustiku.
  4. Seejärel toimub oktoobri lõpus või novembri alguses (kuupäevad selguvad lähiajal) kahepäevane koolitus väljaspool Tartut. Koolituse läbimine on kohustuslik. Kahepäevasel koolitusel, mille viivad läbi professionaalsed koolitajad (12 akadeemilist tundi) ja praegused organisatsiooni vabatahtlikud, toimub ka lõbus omavaheline tutvumine ning veedame üheskoos meeldejääva ja mõnusa nädalalõpu looduskaunis paigas.
  5. Kui koolitus on läbitud, siis toimub Vanema Õe või Venna kokkuviimine tema uue sõbraga. Murede ja rõõmude korral on olemas mentorlusprogramm, mis tähendab, et igal uuel vabatahtlikul on oma mentor, kelleks on programmi pikemaajalisem vabatahtlik. Mõistagi võite alati pöörduda ka vabatahtlike koordinaatorite poole, kes teid aitavad ja toetavad igal ajal.  
  6. Organisatsiooni vabatahtlikuna saate üheskoos oma väikese sõbraga võtta osa paljudest organisatsiooni korraldatud ja laste poolt oodatud üritustest ja koosviibimistest ning osaleda organisatsiooni muudes tegevustes.

Tule MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde infoõhtule, saa osa entusiastlikust, rõõmsameelsest ja sõbralikust organisatsiooni vabatahtlikkonnast!

Diana & Sheryl
 
Sõprus, mis toetab paremat homset! 

Üliägedad vabatahtlikud aprillikuu kevadkoolitusel.



Esmaspäev, 21. september 2015

Meenutusi laagrist

Laagrist on möödas juba rohkem kui kuu ning hea on meenutada selle suve üht suuremat ja vahvamat sündmust. Taevaskojas veetsime lastega kaks pikka päeva, kuhu mahutasime lõbusaid tegevusi, samas jäi ka aega omavahel suhtlemiseks ning sportmängudeks. 

Laagrisse saabumisel jaotasime kõik tubadesse, jagasime kätte laagrisärgid, tutvusime omavahel ja tegime koos laagrireeglid. Tore oli koos meisterdada laagrilippu ja seda siis koos pidulikult heisata. Laagris osales meid parajalt palju: igaüks tutvus mõne uue vabatahtliku ja/või lapsega, samas jäid nimed lõpuks peaaegu meelde.

Enne lõunat orienteerusime ja lahendasime võistkonniti ülesandeid: maitsesime pimesi šokolaade ja püüdsime maitse järgi neid ära arvata, korjasime loodusest esemeid (kes tõi käbi, kes sambla, kes armastuskirja mõnest teisest laagriajast), lavastasime fotosid märksõnadega: looduslaps, parim sõber, lõbus tuju, lemmikloom, püramiid ning seletasime sõnu, hoides suus korki. Orienteerumisele järgnes ühine meeskonnamäng - nii suured kui ka väiksed, nii poisid kui ka tüdrukud mängisid jalgpalli - kes kaasa joosta ei soovinud, sai kaasa elada ja oma lemmikutele pöialt hoida. Jalgpalliplatsi ääres tegid paar vabatahtlikku lastele näomaalinguid: laagri pisimast tüdrukust sai Hello Kitty ja ühest julgest poisist Batman, põskedele ja kätele maaliti veel lilli, liblikaid, mesimummusid, jänkusid jne. 

Õhtul süütasime lõkke, grillisime ja laulsime koos. Korraldajate soov oli pakkuda sundimatut õhkkonda ja piisavalt laia tegevuste valikut nii lastele kui vabatahtlikele. Nii juhtuski, et mõned käisid jalutamas, teised grillisid vahukomme või mängisid sportmänge. Veidi rikkusime öörahu ja magama saime lapsed plaanitust natuke hiljem - kõik mängud olid ju veel pooleli. Hommikul tuli aga ärgata ja päeva alustada vahva lühimatkaga Taevaskotta. Nii palju oli meie seas neid, kes polnud seal veel käinud ja imetlesid kaunist ümbrust, mille lähedal me laagrit pidasime. Matkalt naastes saime kahe vabatahtliku juhendamisel õppida tegema tervislikke ja maistvaid smuutisid ning meisterdasime külmkapimagneteid. 

Enne koduteele asumist andsime pidulikult kõigile tänukirjad, sõime maitsvat torti ja veetsime veel viimased lõbusad hetked selle armsa seltskonna keskel. Me saame varsti jälle kokku, juba järgmistel sündmustel!




Järgmiste koosolemisteni!
Külli

Teisipäev, 8. september 2015

Viimased usinad laagri ettevalmistused

Mõned päevad enne laagrit käisid korraldusmeeskonnal veel viimased hoogsad ettevalmistused. Nädal enne laagrit võis näha meie rõõmsameelseid ja hakkajaid vabatahtlikke Tartu Raekoja platsil kohvi ja küpsiseid jagamas ning meie tegevust tutvustamas. Rõõm oli kogeda, et inimesed võtsid meid lahkelt ja soojalt vastu. 
 
Laagri korraldusmeeskond kohtus enne laagri toimumist regulaarselt, et koguda viimaseid põnevaid ideid ning arutada kõik oluline üksipulgi läbi. Meil on hea meel, et kõik sujus nobedalt ja nädal enne laagrit oli  jäänud teha veel vaid pisikesed asjad, näiteks laagrilipp oli vaja valmis õmmelda ja kommipoes kommidel järel käia. Proovisime ka töötubadeks harjutada, neid ise läbi tehes. Ootusärevus oli suur ja lapsi ning vabatahtlikke ootasid mitmesugused väga vahvad üllatused ja tegevused. 
 
Lapsed tõesti ootasid algavat laagrit, selle tõestuseks on ühe meie väikese õe armas luuletus. 
 
Et osalejad oli tulemas vanuses kolmest kuni kolmekümneni ning tulemas oli nii poisse kui  tüdrukuid, siis osutus tegevuste läbimõtlemine väga põnevaks: kas meil on piisavalt tegevusi nii poistele kui ka tüdrukutele, kuidas kaasame kõige nooremaid, kas kõik tegevused on kõigile ühtviisi kaasahaaravad ja jõukohased. 
 
Eesmärgiks oli pakkuda lastele ja vabatahtlikele meeldejääv laagrikogemus ning võimalus veeta üheskoos mõnusalt aega. Kogu laager sai toimuma tänu sponsoritele ja tegusatele vabatahtlikele!

Heakorrapäev loomade varjupaigas


Kui mul paluti juunikuu üritus korraldada, siis mõtlesin  kohe, et see võiks kuidagi loomadega seotud olla. Sellest siis tekkis ka idee külastada Tartu koduta loomade varjupaika. Ei olnud kahtlustki selles, et vabatahtlik töö on Vanem Vend, Vanem Õde vabatahtlikele südameasjaks  ning et heateod pole nende jaoks midagi uut ega võõrast.  Seepärast polnud ka üllatav, et idee varjupaika külastada võeti hästi vastu ning et ka edaspidi läks korraldamisega kõik sujuvalt.

13. juuni oli väga soe ja ilus päev ning mul oli hea meel, et inimesed olid valmis oma vaba aja pühendama loomadele, kelle vastu elu ei ole just kõige heldem olnud. Kolm tundi möödus väga kiiresti. Selle aja jooksul puhastasime koerte ja kasside asemeid, jalutasime koerte ja küülikuga ning loodetavasti tegime ka varjupaiga töötajate elu natuke lihtsamaks. Kõik lemmikloomad vajavad tähelepanu, hoolt ja armastust ning meie eesmärk oli seda neile pakkuda.  Kõige väiksem osaline Kenor näiteks mängis ja tegeles kokku umbes paarikümne kassiga ning meil kõigil oli nii armas vaadata, kuidas laps neist hoolib. Kenori vanem õde Marigi tõdes, et Kenori eelistusel tegelesid nad kõige enam kassidega, kes läksid kõigile vabatahtlikele hinge. „Eriliselt meeldis Kenorile väike kollane kassipoeg, kes veetis põhiliselt oma vaba aega mööda puuri üles ja alla ronimisega. Kiisupoeg oli lausa nii vahva, et Kenor oli valmis helistama oma emale, et küsida, kas ta võiks vahva väikese kassi koju viia,“ meenutab Mari.
 
 
Üleüldse näitab see, kuidas me kohtleme endast nõrgemaid ja abitumaid, inimese kohta väga palju ning jääb vaid üle tõdeda, et Vanem Vend, Vanem Õde programmis on väga suure südamega inimesed! Üritusele panime punkti väikese grilliga Tartu seikluspargis. Tegus päev oli kõiki ära väsitanud, kuid see oli selline hea ja rahulolev väsimus, mis annab märku, et on midagi head korda saadetud :) „Puuride korrastamine võttis küll palju aega ja vaeva, kuid lõpuks oli tore vaadata, kuidas suurem osa kasse tõmbasid ennast oma värsketes pesades rahulikult kerra,“  tundis kasulikust päevast healtmeelt ka Mari. Rõõm tehtud tööst oli kõigil suur!
 
 
Eliise Poolma
 

Laste ootused "Vanem Vend, Vanem Õde" laagrile

Lisaks sellele, et meie meeskonna tublid vabatahtlikud juba aktiivselt laagri korraldamisega tegelevad,  teavad ka meie väikesed sõbrad juba täpselt, millal ja kus toimub selleaastane „Vanem Vend, Vanem Õde“ suvelaager ning ootavad seda särasilmse õhinaga. 
 
Enne laupäevaõhtust Eurovisioonimöllu olid mõned meie projekti lapsed, kes elavad hetkel asenduskodus, rõõmuga nõus oma laagriootusi jagama.
 
Küsimusele „Mida sa laagris teha tahaksid?“ tuli palju vastuseid ja veel rohkem siiralt rõõmsat emotsiooni. Esimese asjana hõikasid nooremad lapsed kohe, et tahaksid oma Vanema Venna/Õega mängida! Mängul on lapse elus ja arengus oluline roll, kuid veelgi olulisem on, kui laps saab mängida koos oma täiskasvanust sõbraga, kes on sel hetkel 100% kohal ainult tema jaoks. Sellised mängimise-kohtumised on alati rõõmsad sündmused, mida meie noored sõbrad väga ootavad.
Kui vestlusringi ka veidi vanemad lapsed tulid, vastasid nemad, et tahavad sporti teha ja matkata. Mõned neist on juba Taevaskoja looduses käinud ja teavad väga hästi, et see on ideaalne koht mõnusaks matkaks või jalgpalli mänguks. Linnatänavatel pole ju sugugi nii huvitav matkata ja jalgpalli oleks ka tore vahelduseks koduõuele kuskil mujal mängida, eriti veel kui saaks teha suured meeskonnad ja vaadata, kes on osavamad, kas lapsed või nende Vanemad Õed/Vennad.
 
Lastelt küsides, kas õhtul pärast mänge ja matku grillida ka võiks, tuli vastuseks ühest suust: „Jaaa!“, ning et grillimise kõrvale võiks ka laulda, vestelda ja lõkke ääres vahukomme küpsetada. Sellistel mõnusatel olemistel saavad meie väikesed sõbrad rääkida kõigest, mis on oluline või südamel, ja lähedus oma Vanema Õe/Vennaga muutub kindlasti veelgi suuremaks ja siiramaks.
 
 

Meie logo

Ühel aprillikuu päeval tulid meie tublid vabatahtlikud kokku, et arutada, tol ajal veel projekti, kuvandit - millised saavad olema meie põhilised värvid, kuidas näeks välja meie logo jne. 
Meie logo algidee autoriks on meie Vanema Venna, Priidu pisitütar Elinor, kes tegi lasteaias ülikihvti pildi. Värviderohkel pildil moodustavad tema pisikesed jalajäljed kirju liblika. Elinori kunstiteos andis inspiratsiooni meie logo loomisel. 
Logol pisike samm, mis liigub kõrvuti suurema jalajäljega, sümboliseerib justkui vabatahtliku ja lapse ühist sõprussuhte ja teekonda parema tuleviku poole. Väärtustame ja märkame iga pisikest sammu, et tulevik oleks rõõmsam ja võimalusterohkem. 

Väikse Elinori jalajäljed

Kuna logo on nii mitmevärviline, siis jagame teiega ka nende värvide tähendust meie jaoks. Punane taust tähistab meie kirglikku suhtumist ja eesmärgikindlust oma väikestesse sõpradesse uskumisel ja toetamisel. Rohelised jalajäljed sümboliseerivad nii tingimusteta sõprust ja noorust kui ka stabiilsust ja kasvu. Kollase liblika keha näitab meie elurõõmu, optimismi ja südamesoojust. Meie logol ühinevad armsad jalajäljed valikuvabadust ja lapsemeelsust tähistavaks liblikaks. 

MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde logo

Idee oli olemas, nüüd oli vaja leida professionaalne teostus. Meile tuli appi Ruut Disaini abivalmis meeskond, kellega oli tõeliselt meeldiv koos töötada. Logost valmis mitmeid suurepäraseid variante, millest valiku tegemine osutus äärmiselt raskeks. 
Ruut Disaini büroost väljudes olime uuest logost tõeliselt vaimustuses!

Diana & Sheryl 
 

Südamlik tänu toetajatele

Head Toetajad, oleme siiralt tänulikud teie panuse eest! 

Tänu teie toetusele said 9 last endale särava eeskuju ja Vanema Venna või Õe. Meil on rõõm teatada, et annetajaid oli kokku 25 ning toetused varieerusid 3-300 euroni. Annetusi kogunes kokku 946 eurot.

Aitäh Hendrik Roland Helm, Liisa Perk, Anne Mätlik, Ave Rosenthal, Hanna Alajõe, Külli Park, Imbi Suun, Mari Anton, Märt Riim, Lisanna Pertens, Liisa Kaber, Kaisa Karron, Kaire Lusti, Kristel Altosaar, Priit Paide, Helena Möldri, Sigmar Muuga, Liine Jänes, Krista Aidak, Pille Tisone, Toomas Ginter, Mattias Lill ja Edwin Gielen abi ja toe eest!

Eriti suur tänu Taevaskojale külalislahkuse ja vastutulelikkuse eest!

Suur aitäh Lions Klubile, et usute meisse ja annate panuse meie programmi arengusse!
 
“Et ka meie ühiskonna nõrgemal positsioonil olevad lapsed saaksid endale rõõmsama lapsepõlve, kellelgi, kes neid kuulaks ja eeskuju, mida järgida, kui aeg neil endil iseseisvaks saada..”
 

Korraldustiimi liikmete tagasivaade koolitusele

Jeiii, koolitus õnnestus ülivingelt! Mitu kuud koolituse korraldamist on läbi! Sai veedetud lugematult tunde Werneris koosolekuid pidades, pööraseid ideid genereerides ja muidugi naerdes. 




Evelini, Sheryli ja Diana jaoks algas koolitus juba neljapäeva õhtul pirukate küpsetamisega, mille tulemusel valmisid kõige omapärasema kujuga vinkupirukad ever. 

Seejärel hakkasime kokku panema oma koolituse ettekannet, mille tegelikult saime lõpuks kokku pandud laupäeva hommikuks, kuna neljapäeva õhtul streikisid nii PowerPoint kui ka me ajud.




Koolitus ise möödus lakkamatu nalja ja naeru saatel. Suutsime isegi väikesel territooriumil mitu korda ära eksida - näiteks kööki otsides sattusime mahajäetud majja ning grillimiskoha leidmine oli meie jaoks ilmvõimatu, panime kohe teises suunas ajama. 
Üliäge on seda tõdeda, et meie korraldustiim on nii kokkuhoidev ja entusiastlik. Panime kõik toimima teineteist täiendades ja toetades. Emotsiooni, mille koolituselt kaasa võtsime, ei ole võimalik sõnadesse panna - tõeline naeruteraapia!



Ja uued vabatahtlikud - te olete tõeliselt kihvtid! Kogu õhkkond oli niivõrd vaba ja motiveeriv, et annab indu ühiselt edasi liikuda. Me usume, et meil saab koos olema väga lahe! :) 
 
Suur aitäh korraldustiimile - Evelin ja Anne, Hanna ja Priit, Diana ja Sheryl! 

Aitäh Eva Kristile imemaitsva koogi eest! 
 
Tassike elu topelt koorega..”

Ideed, mida koos noorema õe-vennaga ellu viia

Nii mõnedki uued vabatahtlikud seisavad alguses silmitsi küsimusega: „Mida ma koos oma noorema õe või vennaga siis õieti tegema hakkan?” Jah, see küsimus käis ka minu peast läbi, enne kui oma noorema õega esimest korda omavahel kokku sain. Meie kõige esimesel kohtumisel viibisid ruumis ka tema ema ja programmi koordinaator Evelin. Sel hetkel teadsin ma temast ainult seda, mida ütles mulle tema enda täidetud ankeet – loov, meisterdamishimuline ja julge. Kui ma teda aga esimest korda nägin, tundus ta mulle hoopis rahulik, vaikne ja pigem tagasihoidlik. Kartsin, et kui me kahekesi jääme, ei oska ma temaga midagi rääkida või siis vastupidi, tema ei taha minuga eriti kõneleda ja ma pean temast sõnu suust välja kangutama. Mõtlesin välja kõiksugu teemasid ja küsimusi, mida vajaduse korral kasutada.   

Meil läks aga kõik libedalt – saime kokku tema kodus ning juba esimesest hetkest peale haaras tema ohjad enda kätte. Mul jäi vaid üle kõigega kaasa minna. Tegime teatevõistlusi, vaatasime 3D-s seebikaid, lõikasime ja kleepisime, sirvisime ajakirju, kuulasime muusikat ja tegime võileibu. Neli tundi hiljem oli mul võhm väljas. Esimene koosviibimine läks edukalt ning andis mulle paljuski aimu, mis lapsega tegu on. Mu nooremale õele meeldis meisterdada – väga hea! Järgmisel korral kutsusin ta enda juurde ning hakkasime koos kõrvarõngaid tegema. Ka sellele järgnenud kordadel kohtusime minu kodus ning saime üheskoos kokata, lauamänge mängida, meisterdada või lihtsalt niisama muusikat kuulata ja lobiseda. Sellised tegevused ei ole enamasti eriti kulukad, seega saavad nii vabatahtlikud (olgem ausad, paljud meist on tudengid) raha vähem kulutada ja ühtlasi õpetada sellega noortematele põhimõtet, et koos võib olla tore ka raha kulutamata. Mina püüdsin samuti nooremale õele näidata, et raha ei ole kõige tähtsam asi ning väärtusi ei pea mõõtma vaid selles, kui palju mingi asi maksab. 

Sellegipoolest on vahel hea koos midagi vahvat teha ja natuke ka rahaliselt panustada. Meiegi külastame aeg-ajalt kino, et vaadata kõige uuemaid eestikeelseid multikaid. Muidugi tasub uurida ka kohti, kus on võimalik lastega soodustust saada või on kuskil meie programmiga lausa eraldi sooduspakkumisi. Näiteks Ahhaa keskusesse on vabatahtlikul võimalus minna n-ö kaks ühe hinnaga ehk maksta tuleb vaid enda pileti eest. Meie võtsime selle põneva külastuskäigu ette ja veetsime seal ühe lõbusa lõunapooliku. Ühel korral suundusime veel näiteks Aura veekeskusesse, kus saime torudest alla lasta ja niisama vees sulistada. 

Kindlasti tasub piiluda ka huvitavatesse muuseumitesse, mida Tartus õnneks jätkub. Miks mitte külastada erinevaid spordiüritusi, kui noorem vend või õde armastab füüsilist tegevust, või hoopis tasuta kontserte, kui väike sõber unistab muusikukarjäärist? Tegevuste leidmisel tasub ikka arvestada lapse omapärasid ja huvisid. Siit leheküljelt võid leida palju uusi ideid, kuhu minna: http://kultuuriaken.tartu.ee/ Alati tasub silma peal hoida ka Facebookis jagatavatel üritustel. Paljud neist on tasuta ning kokkuvõttes võite mõlemad saada ägeda elamuse osaliseks.

Kõik need lõbusad tegevused on head, kuid alati ei pea midagi ekstralahedat tegema, et koos tore oleks. Mina ja minu noorem õde istume sageli lihtsalt kohvikus maha, võtame sooja kakao ja koogitükikese ning räägime maast ja ilmast. Minu arvates on oluline, et vabatahtlikud veedaksid oma noorema õe/vennaga niisama kvaliteetaega, et oma sõpra paremini tundma õppida. Vahel võib ka lihtsalt niisama olla ja uurida, kuidas tal läheb, mis ta põnevat teinud on, rääkida natuke enda tegemistest ehk lasta tal end sulle avada. Nii mõnelgi lapsel siin programmis ei ole sõpru, kellele oma elust – nii muredest kui rõõmudest – rääkida. Just Sina võid olla see, kes kuulab teda ja saab anda talle nii head nõu, kui oskab. Vabatahtlikul on erakordne võime oma sõpra suunata ja abistada. Olen isegi programmis veedetud aja jooksul pidanud puutuma kokku küsimuste või muredega, mis mind alguses päris tummaks võtavad. Siis aga saan aru, et mina olen see, keda ta usaldab ja kelle soovitused ning arvamused talle korda lähevad. Just sellistel lihtsatel hetkedel olen saanud teda aidata, rääkides temaga asjadest ausalt, ja püüdnud talle selgitada, kuidas maailm või ühiskond toimib. 

Ilusad kevadilmad on tulemas. Seetõttu soovitan kõigil vanematel vendadel-õdedel oma noorem sõber kaasa haarata ning välja päikese kätte jalutama minna. Kaasa haarake jäätis ning miks mitte fotoaparaat, et neid vahvaid hetki koos jäädvustada.

Päikest!
 
Merke



 

VVVÕ vastlatrall

Reedel, 13.veebruaril kohtusid kaks vanemat venda ja kaksteist vanemat õde koos oma sõbraga Raadil, Tartu Seikluspargis, et üheskoos pidada maha lõbus vastla- ja sõbrapäevatrall.

Lumesõda algas juba kogunemiskohas. Samuti oli palju kallistusi ja taaskohtumisrõõmu vabatahtlike vahel. Kui Ragnar oli juhised kätte andnud, läks snowtubitamine lahti! Eva- Kristi ütles tabavalt: „Nii tore on näha, et ka täiskasvanud tunnevad sellest täiel rinnal rõõmu!“ Ja nii tõesti oli, küll lasti liugu üksinda, paaris või hoopis mitmekesi. Ikka mäest alla ja jälle kiiresti üles. Selle peale, kui kiiresti tehakse kolm ringi järjest, võeti isegi aega ja tehti rekordeid. Kes aga väsisid ära, puhkasid mõnusasti tuubides nagu tugitoolides, naljatades öeldi, et nad annavad liugudele stiilipunkte. Kogu õhkkond oli väga sõbralik, küll lükati üksteisele hoogu, aidati tuubi mäkke tirida ning julgustati alla laskma. Lisaks mürati niisama, peeti lumesõda ja aeti juttu. 

Peale õues möllamist, olid kõigil kõhud tühjad, aga õnneks ootas toas kuum supp ja vastlakuklid. Need olid tõesti maitsvad, üks laps ütles lausa, et ta pole nii head vastlakuklit varem saanudki. 

Oli näha, kuidas tunti rõõmu üksteise seltskonnast ja vabatahtlikel oli hea meel, et saavad ka omavahel suhelda. Kõrvalt vanemat venda/õde ja tema sõpra vaadates tundus, nagu tõesti ongi tegu usaldavate ja sarnaste õdede- vendadega või parimate sõpradega. 
Suur tänu Ragnarile, tänu kellele saime Seikluspargis tasuta tuubitada! Aitäh Salvestile maitsva supi ja Wernerile võrratute vastlakuklite eest! Ning muidugi suur aitäh kõigile osalenud vanematele vendadele ja õdedele ning lastele, me koos tegime selle päeva  nii ägedaks! 

Sõbrad on me suurim aare! 

D.

 Vastlatralli toetasid Salvest, Werner ja Tartu Seikluspark!

Meie tegevused aastal 2014


Hiljuti märkis Raimo Ülavere oma aasta kokkuvõttes, et minevikus sobramiseks on ainult kaks head põhjust: et vaadata, kas sealt on midagi õppida ja teiseks, mõistagi, et taas läbi elada kogetud head elamust, edukogemust.
 
Järgnevalt vaatan tagasi enda ja programmi „Vanem Vend, Vanem Vend“ ümber toimuvale aastal 2014.

Aastal 2014 liitus programmi 25 uut vabatahtlikku ja nende läbi said uued sõbrad endale 25 last.  Meid märgati ja tõsteti esile korduvalt, oleme selle eest äärmiselt tänulikust ja liigutatud.

Aasta 2014 algas keerulistes oludes, aga entusiasm oli kõigil suur. Saame hakkama.

Mis oli minu jaoks sel aastal projektiga seoses esmakordne/eriline/meeldejääv?
Minu ja programmi ellu tulid uued inimesed. Inimesed kellega ei ole varem kokku puutunud, aga kui nad on tulnud, mõistad alles kuidas oled neid oodanud. Kõige erilisem oli see, et meie programm valiti Sotsiaalse Ettevõtluse Võrgustiku arenguprogrammi. Üle Eesti sai arenguprogrammis osaleda 8 vabatahtlikega tegelevat organisatsiooni. See oli minu jaoks suur au. Arenguprogrammi abil on minus ja programmis väga palju muutunud. Uuel aastal jätkub protsess meie programmis jõudsalt. Kaasame programmi uusi inimesi ja toimuvad mitmed uuendused.

Mida pean selle aasta suurimaks õnnestumiseks?
Suurim õnnestumine on see, et programm toimib olenemata raskustest ja minuga on särasilmsed vabatahtlikud. Sellest tulenevalt võiks suurim tegu programmis olla jõulupidu. Korraldada üritus, milleks puudub eelarve/projekt ja see õnnestub, on minu jaoks ime. Meie ümber on nii palju heatahtlikke inimesi ja ettevõtteid. Nende inimeste abiga muutuvadki meie laste elud paremaks ja see annab nii palju jõudu.

Mis mind kui projekti eestvedajat tööle innustas ka raskematel hetkedel? Kellele olen abi eest tänulik?
Et minu vabatahtlikud pingutavad iga nädal, et kohtuda oma väikse sõbraga. Nad ise õpivad/töötavad ja lisaks  peavad olema valmis raskusteks, ebaõnnestumisteks ja nad ikkagi jätkavad võõra lapsega. Ma ei saa neid alt vedada. See aasta jõulupidu korraldades avastasin kuidas noored inimesed võivad iseseisvalt võtta endale vastutavaid rolle. Näiteks pidada läbirääkimisi õhtujuhtidega, panna paika kogu ürituse kava, rääkida läbi fotograafiga, suhelda muusikutega, organiseerida kinkekaarte minuni, jne. Üks meeldejäävamaid hetki oli viimane õhtu enne jõulupidu. Kell oli juba 22 kui mul tuli meelde, et nööpnõelad jäi ostmata. Helistasin kohe vabatahtlikule Dianale ja tema oli vahepeal juba rääkinud teise vabatahtliku Hannaga, nii et need olid ostetud, kuigi ma ei olnud seda palunud. Vot sellised inimesed ümbritsevad mind. See aasta on mind väga eriliselt toetanud perekodu Käopesast Anne, kes on kõige raskematel hetkedel püüdnud mulle näidata, et kõik on veel võimalik parimaks koostööks. Tihedad koostöövestlused on muutnud asenduskodu laste osalemise projektis väga sisukaks ja mõistvamaks. Lisaks on kõik minu vabatahtlikud suurepärased motivaatorid, nad on uskumatud inimesed. Eriline tänu Dianale ja Hannale.

Millise mõttetera/mõtte/idee võtan sellest aastast endaga kaasa?
Ole nii nagu oled – SINA.

Mida tahan uuel aastal teisiti teha?
Puhata rohkem. Rohkem pakkuda vabatahtlikele põnevaid ja arendavaid väljakutseid.

Mis on uue aasta eesmärk?
Aasta 2015 eesmärgiks on kaasata 40 uut vabatahtlikku meie programmi.  Eesmärgiks on kaasata 30 uut vanemat venda/õde ja 10 uut vabatahtlikku konkreetsete ülesannetega tegelema (nt. blogija, turundusjuht, kodulehe haldaja, ürituste korraldajad, jne). Aastalt 2015 ootan oma vabatahtlikelt suurt panust ja loodan enamate asenduskodudega teha koostööd.

Mida ootan kõige rohkem?
Uusi kohtumisi ja kogemusi ootan kõige enam. Nende kombinatsioonil ei tea kunagi mis võib järgmiseks juhtuda ja see ongi põnevam.

Mida soovin oma vabatahtlikele uueks aastaks?
Ma soovin oma armsatele vabatahtlikele, et sära, rõõm ja heatahtlikus oleks nendega ka uuel aastal. Soovin, et nad püüdleksid oma eesmärkide ja unistuste suunas, loodan et saan neid selles toetada.  Teie olete minu inspiratsioon ja motivatsioon.

Aitäh kõigile toetajatele ja abistajatele kes on meiega aastal 2014 olnud! Teie abiga laste elude parendamine on olnud sujuvam.

Uute seiklusteni ühiselt


Evelin Tamm
Projekti „Vanem Vend, Vanem Õde“ koordinaator

Jõuluunistus viib tegudeni

Mul on hea meel öelda, et minu jaoks oli suur rõõm aidata “Vanem Vend Vanem Õde” jõulupeo üritust. Ma õppisin nautima ja mõistma, et iga väike mõte ja soovituslik idee võib kellegi jaoks olla väga suur ja meeldiv kingitus. Kellele? Loomulikult vabatahtlikele, kes panustasid oma aja jõuluürituse korraldamisele.

Ma andsin käe, et aidata VVVÕ koordinaatorit ja vabatahtlikke, kes juba olid südikalt abiks kogu oma hingega. Seepärast leian, et kõik, mis minuga juhtub on mu enese põhjustatud. Kui mina aidates naudin siin üliväga suurt rõõmu sellest, et mul hästi läheb ja et ma üleüldse nii õnnelik olen, siis...selle taga on olnud päris kindlasti mu armsad lapsed, mu enese töö ning vaev on lisaboonus.

Jõuluürituse korraldamine oli kui kunstiteos, mida me igapäeva pildis loome: oleme õnnelikud ja rõõmsad teadlikult ja püüdes selles energias tegutseda. Suhtlemisoskus oli üks kindlam partner. Väga paljud heategijad kes minuga suhtlesid, olid väga vaimustunud VVVÕ programmist ja ulatasid mõne minuti/tunni jooksul oma abikäe. Mind isiklikult on õnnelikuks teinud mõistvate inimeste tänamine selle eest, et nad on just sellised, nagu nad on!!!

Jõuluürituse abistamine on minust teinud väga rõõmsa ja unistava inimese. Inimese, kes teab, kuhu on vaja VVVÕ projektiga liikuda ja kuhu jõuda ning kes usub igapäevaga aina enam oma isiklikesse võimetesse. Võimetesse, et miski pole võimatu teha NULL euroga jõuluüritust. See mõte äratab minus iga päev loomingulist tegutsemisindu ja praktilist tegutsejat. Oma teadmisi, mõtteid ja ideid jagan VVVÕ koordinaatoriga.

Ja mu kallid lapsed nii töös kui ka eraelus on need, kes annavad mulle mõtteid, kuidas ma saaksin edasi midagi uut teostada. Mida oma pagasiga peale hakata.

Mu parimad koostööpartnerid on teinud mind teadlikumaks, andnud ideid mõtlemiseks ja aitasid täita laste suurima unistuse: saada osa jõuluõritusest.
Lisaks olen ma tohutult tänulik oma olulistele sõpradele, kes mulle peegeldavad pidevalt oma siirast tahet midagi ära teha.

Kõike, et seda saavutada ja laste paremaks elukvaliteedi parandamiseks, on vaja vaid rääkida väga palju unistustest ja oma mõtetest, siis seada need vastutuseks ja kohustuseks. Kindlalt jätkata teekonda samas vaimus ja saavutada enda sees tunde: “Südameidee täitus ja täidab edasi teiste südame!”

Tänan kõiki abistajaid, toetajaid, koostööpartnereid kes aitasid korraldada VVVÕ 2014 jõuluüritust, tundke enda üle uhkust ja tänage ennast, et tegite sellel rõõmupäeval “Fantastilise jõuluime” ja väljendage oma rahulolu. Harjuge heateoga ja kõik õnnestubki hästi, sest Sina Ise panustad sellese igat hetke ja siis tuleb Sulle kogu aeg igapäevaelult imelisi üllatusi, ande, mis kirgastavad just Sinu Südant, võluvad sõnatuks ja mõni hetk koguni pisarateni.

VVVÕ vabatahtlikud, panustage ja panus Teieni tuleb Ise.

Heategija SA Tartu Perekodu Käopesast

Diana kogemus Vanema Õena

Olen Vanem Õde ühele toredale 13- aastasele tüdrukule. Meie esimene kohtumine kolm aastat tagasi oli väga emotsionaalne ja meeldejääv. Alguses istus üks ühes, teine teises pingi servas üksteisest võimalikult kaugel. Jutu edenedes nihkus Kadri (nimi muudetud) aga mulle üha lähemale kuni ta oli täitsa minu juures ja kallistas mind, endal pisarad silmis.

Tegelikult pole ma talle vanem õde, vaid me oleme sõbrad. Sõbrad, kes tunnevad ennast üks teise seltsis lihtsalt hästi. Meie lemmiktegevuseks on jalutamine. Tavaliselt püüame kõndida kuskile, kus kumbki pole käinud. Üks kord õnnestus meil isegi natuke ära eksida. Need retked on hea võimalus rääkida, üksteist kuulata, teha nalja ja lollitada. Naermine on äärmiselt oluline. Mulle meeldib Kadri natuke sarkastiline huumorimeel. Tõeliselt lahe on koos mängida lehesõda, jälgida jõe ääres parte, kiikuda, teha kujuteldava fotokaga kujuteldavaid pilte jne. Tema meelest on ilmselt kõige lahedam seik, kui ta pritsis mu ühel VVVÕ üritusel ülikooli raamatukogu purskkaevus läbimärjaks ja kuidas me niimoodi märjana läbi linna koju kõndisime. Just need väikesed hetked on miski, mida meenutada.

Programmi laste jaoks on oluline, et neil oleks kas või üks inimene, kes on ainult tema päralt. Kuna ikka ka teised lapsed tahavad uue inimesega mängida, sülle ronida või kallistada, siis see oli alguses Kadriga natuke probleemiks. Ta ei tahtnud mind kellegagi jagada. Seetõttu oli  ta nii mõnigi kord solvunud, aga eks pika peale ta nägi, et ma ei kao kuskile. On väga oluline, et väike sõber tunneks, et ta on sulle kallis. Väljenda seda ka sõnadega!

Olen märganud, et Kadri jälgib teraselt, kuidas ma käitun või välja näen. Tal ei jää kunagi märkamata, kui olen näiteks ripsmeid värvinud,  kannan kontsaga kingi või olen tavalisest tõsisem. Seega on oluline, et oleme teadlikud sellest, et oleme oma väikesele sõbrale oma tegude ja sõnadega eeskujuks.

Lisaks Kadrile olen leidnud programmist häid sõpru ja tuttavaid ka vabatahtlike seast. Meid kõiki just kui ühendab miski. Hea on teha koostööd entusiastlike, abivalmite ja särasilmsete, aga samas nii erinevate inimestega.


Vanem Õde
Diana