Alustasin vabatahtliku tegevusega üsna
noorelt, põhikoolis. Umbes samal ajal märkasin esimest korda ka infot Vanem
Vend Vanem Õde (VVVÕ) programmi kohta, ent olin veel liiga noor ja nii see
jäigi mind tulevikku ootama. Vabatahtlik töö tähendab minu jaoks võimalust panustada
tegevusse, millesse ma usun, ning teha seda südamega. Selles ei saa eriti
midagi valesti teha, sest südamest tegutsedes õnnestub ettevõtmine igal juhul.
VVVÕ on minu jaoks programm, kus saab olla vabatahtlik selle kõige tähtsamas ja
siiramas mõttes, sõna otseses tähenduses – selline sõbraks olemine saabki olla
ainult vabatahtlik. Mina olen väga rahul: olen kohtunud paljude heade
inimestega, kes teevad õiget asja, ma olen rõõmustanud ning palju
õppinud.
Eelkõige õppisin ma olema tingimusteta
hooliv vanem õde. Ma sain aru, et ma saan endale võtta huvitava rolli - saan
olla vanem õde, kes usub alati oma nooremasse õesse. Nii on tal lihtsam endasse
uskuda, ka siis, kui ei lähe just kõige paremini koolis või kodus. Igasugused
edukogemused on äärmiselt tähtsad, nii ma olengi nendele tähelepanu pööramist
tähtsaks pidanud. Teiseks väärtuseks pean ausust, eelkõige mu noorema õe
võimalust olla minuga aus. Ei pea mina olema järjekordne täiskasvanu, kes
pahandab ja hurjutab. Otsustasin selles mõttes vabalt võtta ning vajadusel
rääkida eelkõige enda kogemustest: miks mina ei suitseta või jälgin oma
alkoholitarbimise harjumusi.
Kõige rohkem on mind rõõmustanud need
hetked, mil ma näen, kui palju on mu noorem õde arenenud ja kui
täiskasvanulikult võib ta mõnikord mõelda. On suur rõõm mõista, et kellelgi,
kellele ma elan väga palju kaasa, hakkab paremini minema. Olin väga uhke, kui
mu noorem õde jagas minuga isegi oma e-kooli parooli, et saaksin näha, kuidas
(=kui hästi) tal koolis läheb. Ma veendusin, et jagatud rõõm on veel suurem ja kõik
lapsed tahavad (kas või aeg-ajalt) head olla. Ma soovin selleks võimaluse anda.
Vanem Õde
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar