Liisi lugu

Minu südamesoov teha enamat ja anda tagasi vabatahtlikuna leidis väljundi kahe ja poole aasta eest. Olin mõelnud mitme eestvedamise peale, aga ükski neist polnud mind kõnetanud nii, nagu tegi seda Vanem Vend, Vanem Õde. Selle juures köitsid mind ennekõike vahetu mõju ja pikaajaline seotus tulevase venna või õega, aga pärast esimesi kohtumisi teiste vabatahtlikega ka neist õhkuv soojus ja teotahe. Tundsin, et olin leidnud oma koha.

Enda väikese õe leidmise eest jään alatiseks tänuvõlgu Vanema Venna ja Õe vabatahtlike koordinaatorile Dianale, kes enda tunnetusele tuginedes soovitas mulle Retit. Kõik edasine on kosmos. 

Olin mõneti naiivselt arvanud, et väikese õega tegutsemine tähendab justkui heategija rolli — tegelikult sai mulle üsna pea selgeks, et minust endast on saanud parimas mõttes heategevusobjekt. Reti piiritu siirus, vahetus, eluenergia, hoolivus, uudishimu, avastamisrõõm ja mängulisus on toonud minu maailma nii palju sädelust ja vabadust ning juhtinud mind tegema oluliselt isetumaid valikuid nii isiklikus kui tööelus. Kes inglitesse usub, siis teate. 

Me teeme koos kõige lihtsamaid asju ja selles ongi suurim rõõm, teisisõnu ühine aeg. Võime koos seigelda tema pere suvekodus Muhumaal, aga sama hästi vaid üksteisele helistada. Tähtis on järjepidevus ja teadmine, et teine on Sinu jaoks olemas.

Nagu nimigi ütleb, siis Vanem Vend, Vanem Õde tähendab perekonda. Vanemaks õeks olemine tähendab vastutust ja lubadust hoolida. Mina olen enda lubaduse teinud eluks ja saanud vastu mitte ainult õe, vaid terve tema pere, kellest on saanud ka minu pere. Omamoodi pere on ka Vanemad Vennad ja Õed, keda nüüd kaugemal elades küll harvemini kohtan, aga alati südames pean. Luban jälle rohkem tulla, teha ja olla. Tule Sina ka — kandideerida saab 30. septembrini.

Heade soovidega

Liis

Heloona kogemus

Enne MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde organisatsiooniga liitumist olin üsna ärevil. Mind valdasid erinevad kõhklused ja kahtlused. Kartsin, et ehk pole ma piisav eeskuju oma tulevasele õele, või mis juhtub siis, kui ma ei oska teda mõne raske probleemiga aidata. Kuigi minu kärgperes on juba viis õde, tundus ühe noorema juurde saamine väga vastutusrikka teekonna algusena. 

Nüüd, peaaegu pool aastat hiljem julgen väita, et see ongi väga vastutusrikas, kuid algsed hirmud probleemidega tegelemise ees on asendunud suure enesearengu ning rohkete emotsioonidega, mida ma ei vahetaks millegi vastu.

Meie omavahelise sõpruse jooksul on ette tulnud nii mõnigi probleem, mida käsitlesime ka kevadisel vabatahtlike koolitusel, kuid tänu organisatsiooni poolsele põhjalikule ettevalmistusele tunnen, et pole midagi ületamatut ning kõik sõltub enda hoiakust. Mõnikord piisabki lihtsalt sellest, et oled teisele inimesele olemas, siis kui ta seda vajab ning ehk on ka tema sulle olemas, kui sina seda vajad. 

Organisatsioonis oldud aja jooksul olen kohtunud paljude teiste vabatahtlikega, kes on väga mitmekülgsed ning erinevad inimesed. Kõik meie ühisüritused on olnud täis nalja ja naeru ning ma ei jõua ära oodata järgmisi. Tunnen, et olen juba ainuüksi poole aasta jooksul kogenud nii palju uut ja huvitavat, et ootan põnevusega, mida see teekond veel tuua võib.

Kui tunned, et ka sina soovid anda oma panuse, siis tule kindlasti 24. septembril toimuvale infoõhtule ning uuri lisa MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde kodulehelt.

Heloona