Liisi lugu

Minu südamesoov teha enamat ja anda tagasi vabatahtlikuna leidis väljundi kahe ja poole aasta eest. Olin mõelnud mitme eestvedamise peale, aga ükski neist polnud mind kõnetanud nii, nagu tegi seda Vanem Vend, Vanem Õde. Selle juures köitsid mind ennekõike vahetu mõju ja pikaajaline seotus tulevase venna või õega, aga pärast esimesi kohtumisi teiste vabatahtlikega ka neist õhkuv soojus ja teotahe. Tundsin, et olin leidnud oma koha.

Enda väikese õe leidmise eest jään alatiseks tänuvõlgu Vanema Venna ja Õe vabatahtlike koordinaatorile Dianale, kes enda tunnetusele tuginedes soovitas mulle Retit. Kõik edasine on kosmos. 

Olin mõneti naiivselt arvanud, et väikese õega tegutsemine tähendab justkui heategija rolli — tegelikult sai mulle üsna pea selgeks, et minust endast on saanud parimas mõttes heategevusobjekt. Reti piiritu siirus, vahetus, eluenergia, hoolivus, uudishimu, avastamisrõõm ja mängulisus on toonud minu maailma nii palju sädelust ja vabadust ning juhtinud mind tegema oluliselt isetumaid valikuid nii isiklikus kui tööelus. Kes inglitesse usub, siis teate. 

Me teeme koos kõige lihtsamaid asju ja selles ongi suurim rõõm, teisisõnu ühine aeg. Võime koos seigelda tema pere suvekodus Muhumaal, aga sama hästi vaid üksteisele helistada. Tähtis on järjepidevus ja teadmine, et teine on Sinu jaoks olemas.

Nagu nimigi ütleb, siis Vanem Vend, Vanem Õde tähendab perekonda. Vanemaks õeks olemine tähendab vastutust ja lubadust hoolida. Mina olen enda lubaduse teinud eluks ja saanud vastu mitte ainult õe, vaid terve tema pere, kellest on saanud ka minu pere. Omamoodi pere on ka Vanemad Vennad ja Õed, keda nüüd kaugemal elades küll harvemini kohtan, aga alati südames pean. Luban jälle rohkem tulla, teha ja olla. Tule Sina ka — kandideerida saab 30. septembrini.

Heade soovidega

Liis