Ühel oktoobrikuu nädalavahetusel, täpsemalt 28.-29. oktoobril, toimus sellesügisene MTÜ Vanem Vend Vanem Õde vabatahtlike koolitus.
Väike, kuid mugav minibuss ootas osalejaid laupäeva hommikul Vanemuise teatri juures, et kõiki Ilbu puhkemajja viia.
Sinna jõudes jagati vabatahtlikud tubadesse ning pärast põgusat majaga tutvumist koguneti esimesele korrusele ringi istuma, et kuulata tervitussõnu. Seejärel sai alustada avapauguga – Lea Voltri koolitusega.
Lea jättis kahtlemata vabatahtlikesse jälje, kuna ei ei kõhelnud rääkida ka tõsielulisi juhtumeid Eesti peredest, millest mõned võisid lausa ihukarvad püsti ajada. Samuti viis Lea läbi ka mitmeid aktiivseid mänge - esimese puhul pidi igaüks leidma endale paarilise, temaga paar minutit omaette vestlema ja seejärel teistele rääkima, mida oma paarilisest teada saadi. Teine tegevus oli rollimäng, mille käigus said paljud vabatahtlikud aru, kui oluline on teisi kuulates sellele täielikult pühenduda.
Pärast Lea Voltri koolitust ja tema lahkumist oli aeg lõunapausiks.
Lõunasöögi järel koondusid taas kõik vabatahtlikud ringi istuma ning algas päeva teine pool – Diana Haljasmäe ja Sheryl Võsu koolitus. Kuna nii Diana kui Sheryl on ise vabatahtlikud, oli neil jagada palju soovitusi ja huvitavaid üleaandeid, mille käigus said koolituse vabatahtlikud end ise proovile panna. Tehti ka palju rühmatöid, mis olid suureks abiks üksteise tundma õppimisel. Diana ja Sheryl olid abiks ka vabatahtlike seas tekkinud küsimustele vastamisel.
Peale Diana ja Sheryli põhjalikku koolitust oli selle päeva ametlik õppeosa läbi. Söödi õhtust ja vesteldi oma uute koolituse käigus tekkinud sõpradega.
Ühel hetkel tõid koolituse läbiviijad pärast pikka köögis sehkendamist sealt ükshaaval välja kõrvitsad. Vabatahtlikud moodustasid paariliikmelised rühmad ning asusid kõrvitsaid nikerdama. Selle tulemusena sündis esialgu mittemidagiütlevatest kõrvitsatest väga lõbusad (ja muidugi ka hirmuäratavad) kunstiteosed.
Pärast kõrvitsate nikerdamist oli veidi vaba aega ning siis mindi samade tiimiliikmetega, kellega enne sai kõrvitsaid nikerdatud, õue takistusrada läbima. Ilm oli üsna nigel, tibutas vihma ja kuna kogu päev oli selline olnud, oli maa mudane ja märg. Need, kes kummikutega tulid, võisid olla endale tänulikud!
Niisiis hakatigi vabatahtlik Eva-Lota juhendamisel lahendama erinevaid ülesandeid, mis panid proovile tiimitööoskused ja samuti ka närvide tugevuse, kuna kogu takistusraja vältel jälitas vabatahtlikke kaugusest keegi hirmuäratav olend. Mis või kes see oli, lõpuks teada ei saadudki. Ainult karjuda sai, suurest hirmust.
Kokkuvõttes oli takistusrada küll hirmus, kuid ääretult vahva ettevõtmine, mis kindlasti lähendas vabatahtlikke veelgi enam.
Järgmine päev algas rahulikult, ükshaaval virgusid kõik vabatahtlikud ja asuti hommikust sööma. Seejärel koonduti tagasi ringi istuma ning Sheryl ja Diana, kes ka eile pika koolituse läbi viisid, rääkisid vabatahtlikele seekord tugiisiku rollist ja vabatahtlike võimalustest organisatsioonis.
Taas sai teha rühmatöid, misjärel saabus vast üks oodatumaid hetki sel koolitusel – laste ankeetidega tutvumine. Iga vabatahtlik sai lugeda ankeete lastest ning leida, millise ankeediga tal kooskõla tekkis ja tundis, et suudab samastuda ja olla ankeedis kajastatud lapsele hea vanem vend või õde. Seejärel nõustasid vabatahtlikke veel Sheryl ja Diana, kes rääkisid vabatahtlikule neile huvi pakkunud lapsest veidi lähemalt ja arutlesid, kas vabatahtlik tuleks temaga toime. See oli üsna pikk protsess, sest mõlemad pooled pidid oma otsuses kindlad olema.
Pärast ankeetidega tutvumist ja laste välja valimist pakkisid vabatahtlikud oma asjad ja kogunesid alla korrusele, kus neile jagati tunnistused.
Tunnistusi ei saanud kõik osalejad, sest tegevustiim oli kogu koolituse vältel vabatahtlike kandidaate põhjalikult analüüsinud ja hinnanud ning leiti, et tunnistuse saavad ainult valitud osalejad. Neile, kes tunnistusest ilma jäid, oldi meeleldi nõus tagasisidet andma.
Oligi selleks korraks koolitus lõppenud ja hakati tagasi Tartu poole sõitma!
Sooviksin tänada ka meie sponsoreid:
