Ühel keskmisest vähem päikselisel pühapäeva hommikul umbes kell 10 alustasid Vanem Vend Vanem Õde organisatsiooni vaprad vabatahtlikud oma retke Leevile, mis asub Võru-Räpina maanteel. Seltskond oli enam kui valmis väljakutseid pakkuvaks päevaks.
Kohe väljasõidu algul pidime leidma ühe uue raftimatkale mineja, sest üks koht oli vabanenud. See käis kiirelt - sest kes ei tahaks pühapäeva hommikul 10-minutilise etteteatamisega meiega kärestikke ületama tulla? 😂
Kes päris varahommikul veel vaimu valmis ei olnud pannud, sai seda teha bussisõidu ajal. Leevile jõudes toimus lõbus tutvumisring ja ettevalmistuseks jagati meile kõigepealt vestid ning viidi läbi koolitus raftiga ohutuks liiklemiseks. Saime teada, et meil õnnestuks raft ümber ajada vaid äärmisel juhul ja tehes lihtsalt vale liigutust. Raftiga sõitmine käib nii, et istutakse äärel, kaks keskmist peavad teatama kividest ja okstest, et tagumistel oleks võimalus suunata või tüürida raft õigesse kohta. Kui sõita okste alt läbi, võib nende vältimiseks kummarduda kas ette või taha, nii ei lähe raft ümber.
Ja mida õigupoolest kujutab endast raft? Enne vee peale minekut toimus väike fotosessioon ja siis jaguneti kolmeks - igas raftis viis inimest. Istumisskeemi peale mõeldes võiks ette kujutada täringul number viit. Esimene kärestik pidi tulema kümne minuti pärast, aga seda oli raske ette kujutada, sest jõe peal aega justkui ei eksisteeriks, ainult vahemaa - sa tead, et oled möödunud juba liivapaljandist või mõnest talust, aga sul pole aimugi kui kaua sa jõel oled olnud ja kaua veel oled.
Alguses tekkis meil väike võistlusmoment kanuutajatega, kes olid teist tüüpi sõidukis - meist kiiremad ja neil õnnestus kõigil mööda sõita ja pause pidada, samal ajal kui raftitajad nägid vaeva kiiruse ülalhoidmisega. Aga asi polnud ju kiiruses. Saime nautida loodust. Ilm oli soe ja päikseline, jõel oli piisavalt tuuline, et suuremast hulgast putukatest hoiduda. Kanuutajad pakkusid meile isegi kaaniravi. Eriti imelised olid sinitiivalised kiilid ja kõrged liivapaljandid, lisaks meenutasid mitmed puud ja rippuvad oksad troopilist vihmametsa. Kärestike eel kiirenes vool ja ka pulss, kuid märjaks me ei saanud. Kärestike läbimine oli keerulisem, kuid lõbusam kui niisama jõel sõitmine, sest need tuli ületada võimalikult veerohkest kohast. See oli põnev ja õnneks ei läinud raft ümber ning märjaks sai ainult valikuliselt, kuigi mitmel korral tuli kivide eest pageda või muidu jäime kuhugi kinni, mille tõttu raft läks keerlema.
Teel kohtasime uljaid kanuutajaid, kes said ikka väga märjaks, sest nende kanuu läks ümber, ometi ei andnud nad alla ja läksid samasuguse entusiasmiga edasi. Me ei tea millise kiiruse või ajaga me sõitsime, kuid igatahes oli tore teha meeskonnatööd. Kõigil oli oma roll, kas rafti juhtimisel, suuna määramisel, kiiruse lisamisel või siis lihtsalt ergutamisel või meeldetuletamisel loodust nautida. Kärestikud said läbitud ja matk oli meeldejääv tänu seltskonnale, nii meie omadele kui ka kanuutajatele. Matk lõppes enne suuremat silda, seejärel tuli meil üles otsida oma buss ja kodutee võis alata.
Meeleolukaks osutus ka piknik tankla taga põllu ääres, sest keegi polnud varem tankla taga põllul piknikul käinud, ilmselt. 😋 Igatahes jõudsime veidi väsinute, kuid õnnelikena koju. Raftimatk oli hea sportlik meeskonnaüritus, mis värskendas vaimu ja lahutas meelt.
Vanem Õde Astrid