Liine lugu vabatahtlikuna

Olen programmiga olnud seotud umbes 4 aastat ning selle aja jooksul on palju põnevat toimunud. Koosveedetud üritused, uute ini­mes­te­ga tut­ta­vaks saa­mi­ne, las­te­ga õp­pi­mi­ne, män­gi­mi­ne ja jutustamine ja palju muud.

Üheks osaks selle projekti juures vabatahtlikuna olla, on just tegevus lastega, või siis konkreetselt oma väiksema venna või õega, kellega alustuseks kokku saad, kuid asjal on ka teine pool – kuidas antud projektile oma tegevusega hoogu anda. Näiteks kui ma ei saa oma kohalkäimistega väga tihedalt projekti töös osaleda, siis proovin aidata distantsilt – ürituste korraldamisel, esinejate leidmisel või hoopis teatripiletite organiseerimisel nii lastele kui nende vanematele sõpradele. 

Kirjutan seda seepärast, et kõik, kes tahaksid projektiga liituda, aga kardavad, et aega jääb väheseks, ei pea seda pelgama. Alati on võimalik ka kuidagi teistmoodi kasulik olla – kui seda ise natukenegi tahta.

Kõige toredam on muidugi oma väikse sõbrantsiga kokku saada ja kui näeme üle pikema aja, siis on ta tavaliselt mulle joonistanud mõne kaardi või eelmiste jõulude paiku kinkis ta mulle ise valmistatud paberist koti. Samuti kui talle miskit viin, siis ükskõik kui väike see asi ka poleks (näiteks üllatusmuna), siis teeb ta selle alati pooleks ja tahab ka minuga jagada. Ja see on lihtsalt nii lõpmata tore, millise emotsiooni sa sellest koosveedetud ajast siis saad.

Muidugi on mõnikord ka natukese raskemaid aegu, kui kuidagi ei leia kokkusaamiseks mõlemile sobivat aega, aga kogu see värk on täiesti tühine kui sõprus sellele vaatamata ilusti vastu peab.

Vanem Õde

Liine