Laagri meenutus

Traditsiooniline suvelaager on MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde igasuvine suursündmus, mis toob üheks toredaks nädalavahetuseks kokku enamuse programmis osalevatest lastest ja vabatahtlikest ning on seetõttu alati väga oodatud. Sel aastal oli ootust veelgi rohkem, kuna esmakordselt toimus suvelaager kaugemal, Lõuna-Eestist väljaspool, erakordselt põnevas Eesti Kaitseväe Tapa väeosas, kuhu MTÜ ettevõtlikul ürituste korraldustiimil oli õnnestunud organiseerida meid kaheks päevaks Scoutspataljoni külalisteks.

Sellest eelteadmisest põnevil, kogunes vabatahtlikke koos oma nooremate vendade-õdedega laupäeva hommikul terve suure bussitäis, millega bussijuht Priit meid kogu nädalavahetuse jooksul usaldusväärse rahuga turvaliselt sõidutas.

Jõudes Tapa väeosa juurde, oli esimene asi dokumentide kontroll, sest Kaitseväe territooriumile sisenemine on range valve all ning ilma dokumendita pole see üldse võimalik. Kui isikud tuvastatud, jagunesime väiksemateks üksusteks, millest igaüks sai endale ühe Scotspataljoni sõduri giidiks ning suundusimegi väeosa territooriumi avastama.

Et parasjagu toimus Scoutspataljoni perepäev, oli vaatamist ja tegemisi palju. Saime tutvust teha erinevate Scoutspataljoni võitlejate kasutuses olevate tulirelvadega, püstolitest kuulipildujateni, proovida kätt külmrelvade märkiheitmises ning kogeda oma silmaga, kuidas on võimalik kottpimedas ruumis öövaatlusseadmega ometigi väga selgelt näha. Oma käega oli võimalik katsuda ning ka peale ja sisse ronida nii meie kui liitlaste lahingumasinatesse. Õnnelikumad said isegi brittide tanki mootorit käivitada ning sellega kogu ümbrust aukartustäratava bassiheliga täites tuuritada. Perepäeva naelaks oli kahtlemata Scoutspataljoni võitlejate läbimängitud näidislahing, kus pealtvaatajatele näidati, kuidas ootamatult varitsuse sattunud üksus olukorraga toime võiks tulla. Kogu operatsioon käis vägagi reaalsena tunduva paugutamise ja suitsugranaatide tossu saatel. Ka ümbritsev tegevus lisas tõsiseltvõetavust – kusagil manööverdas pioneeride sillatank ja paigaldas ajutist silda, keegi kandis komandohäälel ette, mis näidislahingu käigus toimuma hakkab, teisal jälle tõusis õhku sõjaväekopter ning lendas ringi. Täieliku kogemuse juurde kuulus muidugi ka sõdurisupp – tummine seljanka – ning viineripirukas 😀 Ning kõige selle taustal juhatas meie väikest ekspeditsiooniüksust sümpaatne giid, kes nähtava kohta rahulikul ja tasakaalukal häälel seletusi andis ning vahele ka jutustas, miks ja kuidas talle meeldib olla osaline selles Eesti Kaitseväe eliitüksuses.

Järgnevalt suundusime lähedal asuva maalilise Porkuni järve äärde, kus suursuguse rüütlimõisa valvsa pilgu all korraldasime pikniku ning kõik soovijad said supelda või niisama mõnusalt aega veeta ja väeosas nähtu üle mõtteid vahetada. Õhtupoolikul saabusime tagasi Tapale ning nüüd saime juba ka ise päris tõeliselt sõduriellu sisse elada – igaüks sai komplekti voodipesu, oma narikoha kasarmu sõduritubades ning õhtusöök sõdurisööklas oli enam kui külluslik ja mitmekesine.

Hiljem õhtul oli veel aega, et omavahel koos olla ning otsustasime scoutidele külalislahkuse eest tänutäheks joonistada mõned pildid, millele igaüks oma päevamuljeid vabas vormis paberile visandada sai. Pildid said uhked ning kui need meie võõrustajatele pidulikult üle andsime, oli näha, et rõõm nende üle oli suur. Järgmiseks hommikuks olid pildid leidnud endale auväärse koha kasarmu koridori seinal teiste väärikate aukirjade ja diplomite kõrval.

Õhtu lõpetuseks saime veel proovida sõdurisauna, mille suurus oli muljetavaldav ning leil viis kehast mitmekesise päeva väsimuse. Seda enam oli aga mõnus heita voodisse ning päeva jooksul kogetu silme ees järjest hägusamalt virvendamas, tuli peagi oodatud uni – kellel unenägudega, kellel ilma, kuid kõigi jaoks ühtviisi magus ja kosutav.

Järgmine hommik algas, nagu sõduritele kombeks, rivistuse, ergutava sörgi ja võimlemisega. Läbi said käidud kõik olulisemad lihasgrupid nii, et need veel hiljem õhtulgi tunda andsid ning pärast värskendavat dušši olime reipad ja heatuju
lised. Ja muidugi hundiisuga! Seda aga leevendas ammendavalt hommikusöök sõdurite sööklas, kuhu muide sisenemine käib kindla korra järgi paarikaupa. Toitude valik oli õhtuga võrreldes veelgi mitmekesisem ning igaüks sai taastada oma energia täpselt selliste toitudega ja mahus nagu süda kutsus. On selge, et teenistujate kõhu arvelt riik küll kokku ei hoia. Ja toidud on maitsvad! Hommikusöögi järel oligi aeg veelkord tänada lahkeid võõrustajaid, teha ühispilte ning jätta selleks korraks hüvasti, vastastikku lubades, et tulevikus korraldame koostöös veel midagi põnevat.

Sellega polnud aga meie suvelaagri programm veel kaugeltki läbi. Nüüd võtsime suuna Järva-Jaani poole, eesmärgiga külastada sealset vanatehnika varjupaika. Kohale jõudes võttis meid vastu varjupaiga perenaine ise, kes lahkelt kogu muuseumi territooriumil ekskursiooni korraldas ja kõikjal teemakohaseid huvitavaid lugusid rääkis. Järva-Jaani vanatehnika varjupaiga loomise eesmärgiks oli nõukogude perioodil meie teedel liikunud sõidukite, põllutehnika ja teetöömasinate ning kõikvõimaliku tuletõrjetehnika koondamine huvilistele vaatamiseks. Tänaseks on jõutud koguda juba üle 450 erinevas seisundis masina, mis on paigutatud mitme hektari suurusele maa-alale. Eksponaatide hulgas on nii autosid, busse, veokeid, traktoreid kui ka näiteks teehöövel, mitu teraviljakombaini, keevitusagregaat ning jääpuur. Ruumi aga uute masinate lisamiseks on veel piisavalt. Paljudesse sõidukitesse oli võimalik ka sisse istuda, rooli keerata ja nuppe vajutada või lihtsalt vana aja hõngu tunnetada. Samuti sai mitmete suuremate masinate otsa ronida, et sealt siis nagu kõrgest tornist ümbrust ja muuseumi külastajaid uudistada või lihtsalt turnides küllusliku hommikusöögiga kogutud energiat kulutada.

Kui nõukogudeaegsest mitmekesisest masinapargist ülevaade olemas, tegime sealsamas muuseumialal suvelaagri lõpupikniku. Tänasime nii neid, kes selle suurepärase laagri korraldamisse ja sujumisse märkimisväärselt oma vaba aeg ja energiat olid panustanud, kui ka üksteist, et olime tulnud ja olnud ning sellega mõnusasse suvesse veel ühe ilusa ja meeldejääva nädalavahetuse lisanud.

Järgmiste kordadeni!

Vabatahtlik Helari