Teisipäev, 17. september 2019

Üks päikseline päev läbi roheliste prillide

Järgnevalt kirjeldan oma laagris veedetud päeva läbi roheliste prillide ja seda just seetõttu, et minu jaoks oli selline laagrikogemus esmakordne ja kaaslasteks uued ning tundmatud näod. Kindlasti võis minu meeli mõjutada ka rohelaigulistes vormides sõdurid ja ilusa looduse keskel olemine. 😄 Paar päeva enne laagrisse minekut mõlgutasin mõtteid näiteks selle üle, et mis küll bussijuht plaanib teha sel ajal, kui kogu seltskond veedab toredasti aega Tapa sõjaväe territooriumil. Kuid nagu selgus, siis ka tema ei jäänud bussi raamatut lugema või televiisorit vaatama, vaid ühines meie brigaadiga ja tundis laagrist sama palju rõõmu, kui kõik teised suured vennad ja õed oma väiksemate vendade ja õdedega. Väidetavalt oli bussijuht Priidul ka oluline roll laagri korraldamisel, nii et AITÄH ka Sulle toreda päeva eest!

Meie teekond sai alguse laupäeva hommikul Vanemuise parklast. Õnneks oli ilm päikseline ja mind ennast valdas ärevus ja uudishimu päeva ees. Minu väljavalitud kaaslaseks selleks päevaks oli minu poeg George. Sõjaväebaasi jõudsime ennelõunasel ajal ja meid oli tervitamas kolm Tapa sõjaväe esindajat. Nimelt oli sel päeval väeosas toimumas perepäev ja kokku oli tulnud hulk uudishimulikke inimesi. Sealhulgas MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde oma vabatahtlike ja nooremate vendade ja õdedega.



Sõduritest grupijuhid tegid meile paaritunnise ringkäigu Tapa sõjaväe territooriumil. Esimene peatus oli suurte ja huvitavate tankide juures, mida võisid kõik katsuda ja silitada. Eriti suure rõõmuga olid noored poisid valmis nende sisse ronima ja tundus, et nii mõnigi oleks jäänud terveks päevaks tankide otsa turnima. Vaimustus rasketehnika üle oli suur ja silmailu jätkus nii poistele kui tüdrukutele. Järgmisena korraldati publikule eluline näitemäng sõjast, kuhu oli kaasatud ajateenijad, paukuvad relvad ja tossupommid. Sõjamäng lõppes nagu muinasjutt, kus mitte keegi õnneks viga ei saanud. Meie grupijuhi sõnul ei oleks aga päriselus sellise tulistamise järel mitte keegi siiski eluga pääsenud.


Käes oli lõunasöögi aeg ja ka seda nautisime sõduri kombel- supinõu käes ja lageda taeva all. Värskes õhus maitses supp veel paremini kui tavaliselt. Minu poja hinnangul oli seljanka nii maitsev, et tema arvates peame sõjaväe kohvikusse veel tagasi minema. 

Kui supp sai söödud, siis suundusime kogu seltskonnaga relvasid uudistama. Sõbralike sõdurite juhendamisel said kõik asjaosalised neid katsuda. Mõne raskema automaatrelva hoidmiseks peavad lapsed veel natuke sirguma ja uuesti proovima, kui ise järgmine kord sõjaväkke naasevad. Ekskursioon lõppes kottpimedas toas, kus sai ühe imelise aparatuuriga ringi liikuda nii, et kõik kaaslased ja asjad olid ühtäkki nähtavad ja helendasid. Huvitav, kas ka kassid näevad pimedas maailma sellisena? Ja nii see päeva esimene pool meil läbi saigi.


Järgmine bussisõit viis meid Porkuni järve äärde.  Möödusime imekaunist moonipõllust, teekond oli üsna käänuline ja retro- hõnguline. Jõudsime rõõmsalt järve äärde ja sättisime end murule istuma- hakkasime chillima. Piknikulaud sai ürituse korraldajate poolt kaetud hea ja kerge snäkiga. Kaasa oli võetud ka laua- ja pallimängud ning nii mõnigi otsustas ujuma minna. Väiksemad tegelased said rõõmu tunda rannas olevast mänguväljakust. Mina lihtsalt ammutasin positiivset energiat. Tundsin, et selle koosviibimise(laagri) eesmärk oli, et inimesed saaksid lihtsalt olla ja nautida üksteise seltskonda ning omavahel suhelda.


Ja nii oligi üks tore päev õhtusse veerenud. Järve äärest said kõik kotid kokku pakitud ja päevakangelased suundusid tagasi Tapa sõjaväebaasi, kus nende edasine seiklus jätkus. Mina ja George jätkasime aga oma teekonda Tapa rongijaama, et sealt rongiga Tartusse sõita. Päeva lõpuks sain oma rohelised prillid siiski eest ära võetud ja tõdeda, et ka „võõrana“ tundsin ennast selles seltskonnas väga hästi. Sel päeval ei olnud laagris mitte ühtegi nähtamatut tegelast ja kõik olid kenasti hoitud.   

Täname Teid kõiki selle meeldejääva koosviibimise eest ja loodan, et järgmised laagrid saavad olema sama põnevad, kui mitte veel põnevamad. Ja nüüd võib lugeja ära arvata, millist suppi valmistasin ma nädal aega hiljem, kuna laps seda nii väga soovis….


Praktikant Jane

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar