Kiri programmis osalevalt perelt 📧

MTÜ-st Vanem Vend, Vanem Õde kohta kuulsin esimest korda lastekaitse spetsialistilt. Meie perekonnal vedas - meil oli väga tore ja asjalik inimene lastekaitse spetsialisti kohal ning oli näha, et inimene on hingega asja juures. Olen äärmiselt tänulik, et ta meid selle organisatsiooni juurde suunas. Peale organisatsiooniga tutvumist ja soovi selles programmis osaleda, järgnes kohtumine organisatsioonis töötava lastekoordinaatoriga. Peale nimetatud kohtumist saigi imeline teekond meie pere jaoks alguse.

Kõigepealt oli eesmärk leida pojale üks tore Vanem Vend või Õde. Ankeete täites tekkis ka tütrel tahtmine programmiga liituda. Peale ankeetide täitmist saime mõni päev hiljem kõne, et tütrele on leitud Vanema Õe kandidaat. Kohe esimesest kohtumisest peale oli nii minul kui ka tütrel oma Vanema Õega suurepärane klapp. Kohtumised minu tütre ja Vanema Õe vahel toimusid üks kord nädalas või kahe nädala tagant - olenes, kuidas kellelegi parajasti sobis. Suhtlus toimus vabatahtlikuga pidevalt ning tänu sellele oli vastastikune usaldus kiire tulema. 

Poolteist aastat hiljem, kui tütar oli oma Vanema Õega organisatsiooni suvepäevadel sain lastekoordinaatorilt kõne, et pojale on samuti Vanem Õde leitud. Ausalt öeldes, tulid mul pisarad silma. Kuigi poeg oli soovinud endale Vanemat Venda, hakkas Vanem Õde talle esimesel kohtumisel meeldima. Nagu ka tütre Vanema Õega, tekkis meiegi vahel usaldus. Esialgu kohtus poeg Vanema Õega iga nädal, hetkel on kohtumised harvemad. 

Poja Vanem Õde on hästi aktiivne ja seiklushimuline, mis pojale väga meeldib. Tihti pakub Vanem Õde mõtteid, mida kohtumisel teha, kuid ka pojal tekib mõtteid ja need saavad alati teoks tehtud. Usaldus saab tekkida sellest, kui üksteise tegemistega arvestatakse ja püütakse koos leida sobiv aeg kohtumiseks. Küsisin lastelt ka lemmikpäeva või -tegevuse kohta, kuid nad ei oskagi konkreetselt välja tuua - kõik kohtumised on toredad ja omamoodi.

Kahjuks on tütre Vanem Õde tänaseks programmiga lõpetanud, aga suhtleme jätkuvalt edasi hoolimata sellest, et elame eri linnades. Meie tütred on suured sõbrannad ja minust ning Vanemast Õest on head sõbrad saanud.

Minu meelest on selle programmi inimesed lihtsalt nii suure südamega! Võtta ja tegeleda võõra lapsega, kellega ei ole alati lihtne, oma vabast ajast, olla talle toeks ja sõbraks - imetlusväärne. Vanem Õde või Vend on ennekõike ikkagi sõber lapsele, kes ei pea täitma vanema kohustusi.

Meie pere jaoks on koostööst MTÜ-ga Vanem Vend, Vanem Õde sündinud palju häid emotsioone. Midagi konkreetselt välja tuua ei oskagi - lapse mure ei lahene üleöö, kuid kui laps saab usaldada nt peale ema veel kedagi, on see suur samm edasi ja avanemine ning rahunemine tekib ajaga.

- MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde programmis osalev pere

Värsked uudised Tallinnast

MTÜ Vanem Vend Vanem Õde laieneb Tallinnasse!? Tõeline rõõmusõnum, sest olen aastaid nende tegemistel silma peal hoidnud ja oodanud, et saaksin nende ridadega liituda. Mõeldud, tehtud ja enda sammud esimesele vabatahtlike koolitusele Tallinnas seatud. 

Kaks päeva koolitudes möödusid lennates. Sain teada, miks MTÜ ellu on kutsutud, mida minult kui vanemalt õelt oodatakse, millistesse olukordadesse lapse ja perega suhtlemisel sattuda võin ja sain teada, kes endale vanemat venda-õde soovivad. Kõige suurem ootus vabatahtlikule: olla sõber. Teiseks oodatakse vabatahtlikult valmisolekut kohtuda noorema venna-õega üks kord nädalas vähemalt ühe aasta jooksul. Sõbraks olemise ootuse sisust arusaamine leevendas minu kui vabatahtliku jaoks mitmeid pingeid – sõbrana saan olla olemas, kuulata, saan püüda mõista ja enda kogemusi jagada. Minu ülesandeks vabatahtlikuna ei ole lahendada probleeme, mille lahendamine minu võimuses ei ole – ma ei ole arst, õpetaja, psühholoog ega sotsiaaltöötaja. Teise päeva lõppedes usaldati vabatahtlikele lugemiseks laste tutvustused. Kõik lapsed tundusid toredad ja huvitavad – nii palju erinevaid huvialasid, nii palju toredaid mõtteid. Valiku tegemisel sai määravaks see, milline arvan olevat enda võimalus olla parimaks toeks ning millisele lapsele ma suudan tõeline sõber olla.
 
Tänaseks on toimunud esmakohtumine noorema õe ja tema perega. Tuletades endale meelde, et minu ülesanne on olla sõber ning sõprussuhete tekkimine vajab aega, ei seadnud ma esmakohtumisele liiga kõrgeid ootusi. Püüdsin vaid enda nooremat õde mitte ära hirmutada, olla avatud ja sõbralik. Esmakohtumisel olid kohal MTÜ esindajad, lapsevanem, mina kui vabatahtlik ja minu noorem õde. Vaatamata sellele, et kohtumine möödus täiskasvanute juhtimisel, tundsin, et potentsiaal mõistmise tekkimiseks noorema õega on väga suur. Nüüd jääbki üle välja mõelda, mida järgmisel kohtumisel teha ning kohtumine vanemaga kooskõlastada.
 
Igaüks meist väärib sõpra, kuid vahel on vaja abi sõprade kokku viimisel ja selleks MTÜ Vanem Vend Vanem Õde ellu on kutsutud. Kui ka sina oled valmis olema sõbraks ühele nooremale õele või vennale, siis anna endast märku.

Vanem Õde Kaisa

Kui ka sina soovid olla sõbraks ja eeskujuks ühele toredale Tallinna lapsele, siis anna oma huvist märku info@vanemvendvanemode.ee. 

Jälgi meie tegevusi Facebookis ja Instagramis, kus avaldame kõige värskemat infot eelseisvate uute vabatahtlike koolituste kohta!

Linna-Riläksik 2021 ehk lugu sellest, kuidas me kratti taga ajasime

Linna-Riläksik 2021

Augusti keskel toimus meie iga-aastane suvelaager RILÄKSIK. Sel aastal saime olude sunnil laagrit pidada linnas ja ühe (kuid selle eest väga lõbusa!) päeva.

Hommikul kogunesime Eesti Rahva Muuseumi vihma eest kaitsva katuse alla, et esmalt mängida tutvumismänge. Kuna viimane aasta on tähendanud pidevat lahusolekut, on võibolla mõned nimed meelest läinud ja mõnda uuemat venda või õde polegi veel kohanud. Järgmiseks katsumuseks oli suurest tutvuimisjutuvadinast tekitada vaikus, et kuulata muinasjutte meie ürituste kajastaja Anette esituses. 

Muinasjuttude vestmine lasi inspiratsiooni valla järgmiseks tegevuseks: muinasjututeemaliseks orienteerumiseks! Osalejad pidid kaarti lugedes leidma ERMi ümbrusest kohad, kuhu olid peidetud mõistatused. Mõistatuse lahendanuna said osalejad teada ühe tähe orienteerumise mõistatuseks olevast sõnast. Vihmasabina saatel kulgesid meie osalejad ühest punktis teise, kuni selgus lahenduseks olev sõna: Rumpelstiltskin. Rumpelstiltskin on saksa muinasjututegelane, kelle on üles täheldanud vennad Grimmid. Tema olemust võiks võrrelda Eestis tuntud krutskeid täis kratiga. Vabatahtlike ja nooremate õdede-vendade jaoks oli selline tegelane midagi uut ja põnevat. Mida kõike uut toredate tegevuste käigus ka teada ei saa!

Pärast orienteerumist said nooremad ja vanemad õed-vennad toidupakikese, mida koos nosida. Kõik soovijad võisid pilgu peale heita ka ERMi muinasjututeemalisele näitusele.

Täname RILÄKSIKU südikat peakorraldajat Evalotat keerulistes oludes sündinud ürituse tubli organiseerimise eest. Meie südamlik tänu ka ERMile, kelle mõnusa katuse all toimetada võisime. Nagu piltidelt näha, tõi linnalaager nii lastele kui vabatahtlikele palju rõõmu! 

 

Madli

Elukutse?

Lastega mängimine! Olen elukutselt lasteaiaõpetaja. Vahel näitan oma nägu ka erinevatel üritustel, kus käin teenindamas, kuid lastega tegelemine meeldib mulle ikka palju rohkem!

Lemmik muusika?

Minu muusika playlistist leiab absoluutselt kõike, kuid tantsida meeldib mulle siiski retromuusika saatel. Minu üks suurtest lemmikutest on Terminaator!

Lemmik loom?

Mulle meeldivad suured kaslased! 

Miks oled vabatahtlik?

Kuna mul oli ülikooli kõrvalt palju vaba aega, siis otsustasin oma ajaga midagi väärtuslikku teha - suunata seda sinna, kus sellest oleks ka mingisugust reaalset kasu. Lisaks Vanema Õena tegutsemisele olen käinud ka erinevatel üritustel abiks ning aeg-ajalt leian end Tartu Koduta Loomade Varjupaigas koertega jalutamas. 

Miks just Vanem Vend, Vanem Õde?

Vanem Vend, Vanem Õde jäi mulle silma juba esimesel ülikooliaastal Tudengimessil, kuid siis ma veel liitumiseks valmis ei olnud. Aasta hiljem Tudengimessil olles olin juba ise nende lauakest otsimas, kuid tol aastal jäi see leidmata. MTÜ tegevus jäi mulle niivõrd hinge, et otsisin nad ise internetiavarustest üles. Mul endal on olemas nii vanem õde kui ka noorem õde ja vend ning tean kui oluline on kasvades õe-venna tugi. Tunnen, et minus on jõudu pakkuda seda tuge ka neile, kellel see puudub. 

Parim asi Vanemaks Õeks olemise juures?

Kuna igapäevaselt tegelen vähe pisemate lastega, siis on väga lahe vahelduseks saada kokku ja suhelda natukene vanema noorukiga. Saan näha maailma läbi tema silmade ning kuulen, kuidas tema suhestub erinevate teemadega. Samuti tunnen, et olen ka ise läbi programmi mingis osas edasi arenenud. 

Milline on teie lemmik tegevus koos oma Noorema Vennaga?

Meile meeldivad väga sellised aktiivsed tegevused, nt rattaga sõitmine. Ka erinevad laua- ja kaardimängud on lahedad. 

Sinu sõprus võib muuta kellegi elu! Liitu meie vabatahtlikkonnaga ja avasta endas superkangelane.

Järgmine infoõhtu toimub 31. märtsil kell 18.30 Zoomis. Vajalik eelnev registreerimine! Pane ennast infoõhtule kirja SIIN.

Rohkem infot vanemaks õeks või vennaks saamise kohta leiad meie kodulehelt.

Vanem Õde Aija

Vanem Õde Aija ja Vanem Vend Timmu suvelaagris mullitamas

Elukutse?

Tegutsen mitmel alal korraga: tõlgin tekste prantsuse ja inglise keelest eesti keelde ja alustasin just õpinguid võõrkeeleõpetaja erialal. Vabal ajal olen lapsevanem ning MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde vabatahtlik tugiisik ja laste koordinaator. Eelmisel aastal töötasin ka õpilase tugiisikuna - see oli eriti rikastav ja hariv kogemus.

Lemmik aastaaeg?

Sügis! Imeliselt sinine taevas ja karge õhk, intensiivsed värvid, mis iga päevaga muutuvad. Peale selle on suvest akud nii täis laaditud, et tunne on imeline.

Miks oled vabatahtlik?

Mulle meeldib inimestega suhelda, meeldivad uued väljakutsed, meeldib teha lisaks erialasele tööle veel midagi ühiskondlikult kasulikku ja selle käigus sisemiselt kasvada.

Miks just Vanem Vend, Vanem Õde?

Minu esmane soov oli tegutseda lastega ja vabatahtliku tugiisikuna MTÜs Vanem Vend, Vanem Õde saan ühe konkreetse lapse heaolusse väga otseselt panustada. Töö laste koordinaatoriga võimaldab lisaks näha kogu protsessi teise nurga alt ja luua head eeldused selleks, et omavahel klappida võivad inimesed teineteist VVVÕ-s üles leiaksid.

Aija tuubitamas

Mis on parim asi Vanemaks Õeks olemise juures?

Suurepärane seltskond, kellega seda rada käia, sh mu Noorem Vend, kes ei väsi mulle arenemisvõimalusi pakkumast.

Milline on teie lemmiktegevus koos oma Noorema Vennaga?

Pinksi mängimine.

Sinu sõprus võib muuta kellegi elu! Liitu meie vabatahtlikkonnaga ja avasta endas superkangelane.

Järgmine infoõhtu toimub 31. märtsil kell 18.30 Zoomis. Vajalik eelnev registreerimine! Pane ennast infoõhtule kirja SIIN.

Rohkem infot vanemaks õeks või vennaks saamise kohta leiad meie kodulehelt.

Monika

"Unistus, mida sa unistad ainult üksinda, on vaid unistus. Unistus, mida sa unistad kellegagi koos, on reaalsus"
- John Lennon

Elukutse?

Olen tegutsenud väga erinevates valdkondades ning jõudnud arusaamiseni, et olen mõeldud inimestega töötama. Minu ELU KUTSE on teisi inspireerida ja toetada ning luua inimese kasvu ja arengut soodustav keskkond. See on ka üks põhjus, miks ärkan igal hommikul suure rõõmu ja ootusärevusega.

 
Lemmik aastaaeg?

Iga aastaaeg on omamoodi eriline ja üks ei saa ilma teiseta eksisteerida. Aastaaegade vaheldumine sümboliseerib muutuseid, mis on elu igapäevane osa. Minu lemmik on kahtlemata kevad. See on väga eriline aeg, mil kõik uuesti sünnib ja elule ärkab.

Miks oled vabatahtlik?

Minu unistusi on alati ühendanud üks läbiv soov - maailma paremaks paigaks muuta. Nagu öeldakse, siis iga muutus algab meist endist. Vabatahtlik tegevus aitab mul ellu viia oma isiklikku missiooni ja teha midagi sellist, mis elu rikastab ja hinge toidab.

Miks just Vanem Vend, Vanem Õde?

John Lennon on öelnud, et unistus, mida sa unistad üksinda, on vaid unistus. Unistus, mida sa unistad kellegagi koos, on reaalsus. Me kõik vajame toetavat kätt, mis meid läbi elu juhib. Minu südamesoov on toetada lapsi ja noori.

Kui ma kaks aastat tagasi esmakordselt Vanem Vend, Vanem Õde organisatsioonist kuulsin, tundsin kohe, et just see ongi see, mida olen enda jaoks otsinud. Tundsin, et selle organisatsiooni missioon ja väärtused ühtivad minu omadega ja seal on inimesed, kellega koos saan suurelt unistada ja neid unistusi ellu viia. Ma ei eksinud! Meil on suurepärased inimesed, keda ühendab soov maailma muuta ja selle heaks midagi päriselt ära teha! Me oleme nagu üks suur pere, kus üksteist hinnatakse, tunnustatakse ja toetatakse.

Mis on parim asi vanemaks õeks olemise juures?

Kooskasvamine. Minu noorem õde on mulle väga palju õpetanud. Eriti seda, kuidas olla parem kuulaja ning keerulisemate olukordadega toime tulla ja nendest koos läbi minna. Nii tore on näha, kuidas minu õde kasvab ja küpsemaks muutub ning tunnen, et olen ka ise inimese ja sõbrana kasvanud.

Monika oma noorema õega meie traditsioonilisel jõulupeol

Milline on teie lemmiktegevus koos oma noorema õega?

Lihtsuses peitub võlu!

Meile mõlemale meeldib jalutada ja maailma asjadest rääkida. Me naerame koos palju. Mulle meenus üks lõbus seik, kui mu õde oli pisut kurb. Viisin ta Reval Cafesse kuuma kakaod jooma, et ta leiaks oma tassi alt üllatusena positiivse sõnumi. Juhtus aga nii, et just sel päeval olid need armsad sõnumid otsa lõppenud, niisiis jutustasin talle ise väikeseid lugusid. Vahel olen talle mõnest raamatust, nagu näiteks “Väike prints”, ilusaid sõnumeid lugenud. Need tunduvad talle hoopis naljakad ja ajavad teda naerma.

Minu õele meeldib piknikul käia. Ükskord tegi ta talvel ettepaneku piknikule minna - peame selle ka ära tegema! 😄

Sinu sõprus võib muuta kellegi elu! Liitu meie vabatahtlikkonnaga ja avasta endas superkangelane.

Järgmine infoõhtu toimub 31. märtsil kell 18.30 Zoomis. Vajalik eelnev registreerimine! Pane ennast infoõhtule kirja SIIN.

Rohkem infot vanemaks õeks või vennaks saamise kohta leiad meie kodulehelt. 

Unistused, emotsioonid ja teadmised - liitu meie ürituste korraldustiimiga!

MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde ürituste korraldustiimi ülesandeks on viia ellu unistusi, aidata edasi anda teadmisi ja luua emotsioone. 

Suvelaager 2020

Miks on üritused meile olulised?

Ürituste abil toetame nii meie programmis osalevate laste kui ka vabatahtlike arengut. Lisaks on üritustel oluline roll lapse ja vabatahtliku omavahelise suhte tugevdamisel. 

Jõulupidu 2020

Miks kandideerida?

Ürituste korraldamine võimaldab täita ka iseenda unistusi ja saada kontakti oma loova minaga. Töö meie tiimis pakub eneseteostuse võimalust, eduelamusi ja kustumatuid mälestusi. 

Kui tunned, et soovid kaasa lüüa meie vahvates tegevustes, siis saada meile 24. jaanuariks email oma CV ja motivatsioonikirjaga aadressile info@vanemvendvanemode.ee. 

Rohkem infot leiad SIIT.

Ootame Sind väga!

Madli lugu

 

Liitusin "Vanem Vend, Vanem Õde" programmiga 2018 aasta sügisel. Liitumisele mõtlesin juba aasta varem, kuid kartsin, et ei suuda ülikooli ellu sisse elada kui ka programmiga seotud kohustused kõrval. Küll aga ei osanud arvata, et need on kõike muud kui kohustused ning see pakub hoopis head vaheldust õpingutele ja tööle. Nüüdseks olen suuremaks sõbraks juba teisele noormehele. Kuna tegelen igapäevaselt lastega, oli kohe alguses mul soov võtta nooremaks õeks-vennaks teismeeas noor. Selleks sai 16-aastane noormees, keda soovitas mulle oma kõhutunnet usaldades laste koordinaator Aija ning paremat otsust poleks ma suutnud ise teha. Martiniga aega veetes olen õppinud rohkem, kui ma oleks osanud varem aimata. Tänu temaga veedetud ajale, tunnen, et suudan paremini suhelda ka oma lihase vennaga ning mõistan selles eas olevaid noori rohkem. Kusjuures, aja veetmiseks teeme me kõige lihtsamaid asju – mängime lauamänge, sõidame rattaga, käime kinos. Ei ole tarvis mõelda igaks korraks välja mingeid imetegevusi, vaid lihtsuses peitub võlu. Venna sõnul oli tema lemmik aeg see, kui me võtsime aja, et lihtsalt kaarte mängida. Kuigi meie aeg programmis läks kiirelt, saan rõõmuga väita, et usaldus ja sõprus meie vahel on nii suur, et vend ise avaldas soovi ka peale programmi lõppu edasi suhelda. Juba see, et ta ise seda ütles, annab tunde, et mu eesmärk sai täidetud. Ma sain ja saan ka edaspidi olla sõbraks ning vanemaks õeks noorele, kes seda vajas ning teha nii tema kui enda aeg mõnevõrra huvitavamaks. Minu uueks nooremaks vennaks sai üks 9-aastane vahva poiss, taaskord Aija soovitusel. Klapp oli kohe esimesel kohtumisel olemas – Aija oskab meil inimesi hästi lugeda. Kuna tegemist on noorema vennaga, kui eelmine oli, siis juba tunnen, et pean veidike rohkem pingutama, et välja pakkuda tegevusi, mis kutile peale läheksid, kuid ka siin püüan jääda ikka lihtsuse piiridesse. Samuti on tegemist alles värske suhtega ning õppida tema kohta on mulveel palju. Küll aga tekitab suurimat rõõmu see, kui vend annab teada, et ta ei jõua meie järgmist kohtumist ära oodata. Mainimata ei saa jätta ka meie suurepärast kogukonda ja ühisüritusi. Just need teised vabatahtlikud meie ümber ja MTÜ tegevustiim, on see, mis loob sooja pere tunde, sest nad kogevad sama ning on alati olemas.

Vabatahtlik Madli

Sinu sõprus võib muuta kellegi elu. Ulata käsi ja ühine Vanem Vend, Vanem Õde perega!

Uute vabatahtlike koolituse osalemiseks täida ankeet siin.

Liisi lugu

Kui 2016. aasta kevadel Vanem Vend, Vanem Õde programmiga liitusin, olin väga õhinal ja täis tahet hakata oma väikese õe suureks heategijaks. Olin valmis palju panustama, et talle igati toeks olla ja tema päevi säravamaks muuta. Milleks ma ei olnud valmis, oli see, kui palju mul tegelikult võita oli. 

Neli aastat hiljem võin öelda, et õega koos veedetud aeg on andnud mulle soovitud eneseteostuse ja hea eesmärgi nimel tegutsemise võimaluse. Ometi näib minu heategemine kaduvväike kõige selle veel parema kõrval, mida olen ise meie suhtest tagasi saanud. Vahest väärtuslikem õppetund on olnud vastutuse võtmine ühe noore inimese jaoks päriselt ja püsivalt olemas olla. See tähendab kedagi oma südamesse võtta ja teda seal pidada midagi vastu ootamata. See tähendab tema jaoks aega võtta, tema soovidega arvestada ja temaga koos seigelda. Seda tunnet võiks seletada nagu suurt südame paisumist, milles annavad avarust soojus, hoolivus ja teise mõttes pidamine. Olen nii palju avatum ja empaatilisem, samuti julgen ja tahan suhelda erivajadustega inimestega. Leidsin õe peres endale pere, sain sõpru teiste vabatahtlike seas. Tänu programmis osalemisele tegin ka teadliku sammu karjäärialaselt ja asusin tööle noortega. Olen õnnelik, et näen endas head. 

Usun, et minu kogemus Vanem Vend, Vanem Õde programmis on olnud sama unikaalne kui universaalne - ühelt poolt on see olnud ainult minu ja minu õe ainukordne lugu, aga teisalt taandub see kõik ikka üheks, armastuseks.

Liis M.

Endine vabatahtlik

Sinu sõprus võib muuta kellegi elu. Ulata käsi ja ühine Vanem Vend, Vanem Õde perega!

Uute vabatahtlike koolituse osalemiseks täida ankeet siin.

Suvelaager 2020

14.-16. augustini toimus MTÜ Vanem Vend Vanem Õde iga-aastane suursündmus – suvelaager. Kolm päeva Valgamaal Marja talus möödusid kui linnulennul. Saime ujuda, saunatada, mängida, teha ise burgereid ja limpsida jäätist, ning üksteise seltsis päikselisi augustipäevi nautida. Nii ilm kui asukoht poleks saanud paremad olla! 

Laste jaoks olid suurimad atraktsioonid vist küll tiik ja tünnisaun. Kui muid tegevusi poleks olnud, siis nad ainult seal elanud oleksidki. Lisaks sai tiigil armsa paadikesega tiire teha, nii et mida muud veel tahta!

Toimusid ka laagri-disko, kus suurepärase muusika saatel jalga keerutada ja hommikune virgutusjooga. Laupäeval külastasid meid aga rahuvalvajad Scoutspataljonist, kes juhendasid meeskonnamänge ja korraldasid mõned sõbralikud võistlused. Programm pakkus pinget ja lõbu nii suurtele kui väikestele.

Samas oli aega ka ise mõelda, mida teha, ja nii veetsime mina ja mu noorem õde ühe lõunapooliku koos joonistades-kirjutades ja muusikat kuulates.

Värviliste seebimullide saatel lõpetasime pühapäeva pärastlõunal laagri. Minule jäi küll sisse nii soe ja hea tunne, ja ootus uue laagri järele.

Suur aitäh korraldajatele selle armsa suvelaagri eest ja kõikidele teistele osalejatele ka, et oma rõõmsate nägudega need kolm päeva nii meeldejäävateks muutsite! 

Vabatahtlik tugiisik Mariann

Viiekäiguline koolitus Viinamärdi külalistemajas

Minu nimi on Jane ja olen Tartu Ülikooli Pärnu Kolledzi sotsiaaltöö eriala tudeng ning  MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde (VVVÕ) praktikant. Kuna pean võimalikuks, et ka minust saab ühel ilusal päeval suurem õde lapsele, kes vajab täiendavat emotsionaalset tuge või lihtsalt sõpra, siis sel põhjusel regasin end sügisel uute vabatahtlike koolitusele, mis toimus 19.- 21. oktoobril Viinamärdi külalistemajas. Järgnevalt annan lühikese ülevaate sellest, millised need kaks koolituspäeva uuele vabatahtlikule tundusid.

Laupäeva hommikul sai üks buss Vanemuise parklas uutest vabatahtlikutest täis topitud ja Nõo poole teele saadetud. Viinamärdi külalistemajas võtsid meid soojalt (koos susside ja tekkidega) vastu ürituse korraldajad Hanna, Aija ja Monika koos maja peremehega. Nagu viisakale seltskonnale kombeks, siis koolitus sai alguse tutvumisringist, kus õhkkonda aitas ärevana hoida üks karvane Siil. Selle siiliga saavad tutvuda ainult uued vabatahtlikud ja avalikkusele jääb ta salapäraseks tegelaseks. 

Pead üle loetud ja nimed kõva häälega välja hääldatud, sai alguse koolituspäeva ametlik osa.

Koolitusele tegi sissejuhatuse VVVÕ arengujuht Hanna Kriiska, kes ise ka tundub olevat üsna organisatsiooni nägu – siiras ja suure õe sarnane. Koolitus sai alguse motivatsiooni teemalisest esitlusest ja praktikumist. Koolitaja eesmärk oli, et uus vabatahtlik leiaks end mõtlemast:

·         miks ta selle programmiga liituda tahab,

·         mis teda motiveerib,

·         mida ta enda elus saavutada tahaks.

Lisaks sellele tuletas ta meile meelde kui oluline on AEG ja oskus seda kvaliteetselt planeerida – et midagi ära teha, on selleks vaja aega ja tahet. Väidetavalt ei ole ka rutiin mingi paha loom, vaid korrapärane tegevus paremate tulemuste ja selgemate suhete nimel. Esimene osa koolitusest oli tervitusampsu suurune- lühike ja konkreetne ning andis hea maitse suhu.

Teise käigu serveeris meile sotsiaalpedagoog Lea Voltri, ja uskuge mind, tal oli palju lugusid rääkida. Kogenud sotsiaalpedagoog jutustas meile erinevatest situatsioonidest ja reaalsetest näidetest, mis inimsuhteid puudutavad. Oluline on üksteist märgata, vajadusel reageerida ja olukordasid lahendada. Lea andis võimaluse ka vabatahtlikel omavahel paremini lõimuda ja kasutas selleks erinevaid meetodeid: ülesannete lahendamist, omavahelise suhtlemise praktiseerimist ja kuulamist. Meie kiires ja värvilises maailmas ei tohiks ära unustada kuulamise oskust ja ka seda peab aegajalt harjutama.

Peale harivat teoreetilist osa said vabatahtlikud end natuke tuulutada, kuid seda juba Lea V. stiilis. Pool päeva hiljem, pidin valmis olema pimesi usaldama oma uut ja peaaegu enam mitte nii võõrast kaaslast, ajalootudengist vabatahtlikku Helinat. See tähendas, et läksime koos Helinaga maja ümber jalutama, ainult et minu silmad olid kinni seotud ja tema oli mulle teejuhiks. Nii nagu päris elus, kus me ei näe alati tulevikku ette ja ootamatud olukorrad võivad meilt jalad alt lüüa, siis saame tuge isikust, kes meie kõrval on, kui ta meil olemas on. Seekord läbisime selle testi kõik edukalt. Kahjuks on ka neid lapsi, kel pole sellist head sõpra, tugiisikut või eeskuju ning  VVVÕ üritab täita just seda tühimikku nende elus.

Koolituse kolmanda käigu serveerisid meile psühholoog Sheryl Võsu ja eripedagoog Diana Haljasmägi. Kaks tegusat noort ja kogenud inimest, kes on MTÜ tegevusega seotud olnud juba mitmeid aastaid. Ka nemad rääkisid oma kogemustest vanemate õdedena ja kirjeldasid erinevaid situatsioone, mis vabatahtliku õe/venna ja noorema õe/venna vahel juhtuda võib ning kuidas olukordasid lahendada ja kellelt abi otsida. Meelde jäi teadmine, et sa ei ole oma uues sõprussuhtes kunagi üksi ja oma muresid ning rõõme saab alati jagada organisatsiooni kaaslastega. Vabatahtliku lähimaks kontaktiks on vabatahtlike koordinaator Monika ja noorema venna/õega seonduvad murekohad aitab ära lahendada laste koordinaator Aija. Vajadusel pakub psühholoogilist nõustamist ja tuge Sheryl. Diana ja Sheryl tutvustasid meile ka erinevaid terviseseisundeid ja erivajadusega seonduvaid mõisteid. Aegajalt olid vabatahtlikud kaasatud erinevatesse grupitöödesse, et me end toolidel liiga mugavalt ei tunneks ja uued teadmised läbi praktiliste tegevuste paremini kinnistuks.

Neljandaks käiguks oli päeva kõige maitsvam osa ehk Aija organiseeritud juustune õhtusöök erinevate sidedishidega. Võin julgelt kinnitada, et see oli kõige juustusem õhtusöök minu elus, mille peategelasteks olid maitsev raclette'i juust ja grillmasin. Laupäeva õhtu jätkus seltskonnamängude ja saunaga.

Pühapäeval, peale hommikusööki tegi Hanna päeva sissejuhatuse. Ta andis väga hea ülevaate sellest, millest MTÜ tegevus on alguse saanud, mida see endast kujutab ning mis on nende visioon, missioon ja eesmärgid. Juttu oli ka seitsmest vaprast, intriigidest, surnud kährikust ja Opelist. 

Järgnevalt saime lähemalt tuttavaks vabatahtlike koordinaator Monikaga, kes tutvustas enda ülesandeid ning vabatahtlike õigusi ja kohustusi. Lisaks sellele rääkis ta ka enda kogemusest vanema õena ja seiklustest, mis on aset leidnud ühisüritustel. Tuleb välja, et kõige toredamaid (loe aktiivsemaid) lapsi peab ühisüritustel alati jälgima, et mõni telekas ootamatult katki ei kukuks 😄 Monika juhtis tähelepanu ka sellele, et vabatahtlikult vanemaks õeks või vennaks olemine on tõsine kohustus ja mitte mingil juhul ei tuleks tekitada olukordasid, kus laps jäetakse ilma põhjuseta unarusse. Kõik probleemid on lahendatavad, kui neist räägitakse ja vabatahtlikul on alati võimalus oma murega Monika poole pöörduda. Viiendat koolituse käiku aitas serveerida ka teine koolitaja, laste koordinaator Aija, kes tutvustas meile lapse teekonda MTÜ- ni ja edasi ning mida tema ootab vabatahtliku ja lapse sõprussuhtelt.

Teooria läbitud ja reaalne praktika silmade ees, tuli hetkeks hinge tõmmata ja korra veel läbi mõelda, kas ma ikka olen valmis uue kohustuse võtma ja leidma enda elus AJA, et see ühele lapsele pühendada. Kui need küsimused leidsid jaatava vastuse, siis oli vabatahtlikel võimalus tutvuda laste ankeetidega ja valida välja enda jaoks just selline tegelane, kes kõnetas teda kõige enam. Kui match tundus olevat ka Aija arvates sobilik, siis suure tõenäosusega sai selle koolituse lõpus alguse uus teekond - uued sõprussuhted, millest teavad rääkida juba asjaosalised ise. Vabatahtlike koolitus oli huvitav ja vajalik, et anda uutele vabatahtlikele piisavalt hea ja konkreetne ülevaade organisatsiooni olemusest ja eesmärkidest. Tänan meie kõigi eest koolitajaid ja korraldajaid. Tere tulemast uutele vabatahtlikele!

“Be there for others, but never leave yourself behind.” (Dodinsky)

Jane

Praktikant

Laagri meenutus

Traditsiooniline suvelaager on MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde igasuvine suursündmus, mis toob üheks toredaks nädalavahetuseks kokku enamuse programmis osalevatest lastest ja vabatahtlikest ning on seetõttu alati väga oodatud. Sel aastal oli ootust veelgi rohkem, kuna esmakordselt toimus suvelaager kaugemal, Lõuna-Eestist väljaspool, erakordselt põnevas Eesti Kaitseväe Tapa väeosas, kuhu MTÜ ettevõtlikul ürituste korraldustiimil oli õnnestunud organiseerida meid kaheks päevaks Scoutspataljoni külalisteks.

Sellest eelteadmisest põnevil, kogunes vabatahtlikke koos oma nooremate vendade-õdedega laupäeva hommikul terve suure bussitäis, millega bussijuht Priit meid kogu nädalavahetuse jooksul usaldusväärse rahuga turvaliselt sõidutas.

Jõudes Tapa väeosa juurde, oli esimene asi dokumentide kontroll, sest Kaitseväe territooriumile sisenemine on range valve all ning ilma dokumendita pole see üldse võimalik. Kui isikud tuvastatud, jagunesime väiksemateks üksusteks, millest igaüks sai endale ühe Scotspataljoni sõduri giidiks ning suundusimegi väeosa territooriumi avastama.

Et parasjagu toimus Scoutspataljoni perepäev, oli vaatamist ja tegemisi palju. Saime tutvust teha erinevate Scoutspataljoni võitlejate kasutuses olevate tulirelvadega, püstolitest kuulipildujateni, proovida kätt külmrelvade märkiheitmises ning kogeda oma silmaga, kuidas on võimalik kottpimedas ruumis öövaatlusseadmega ometigi väga selgelt näha. Oma käega oli võimalik katsuda ning ka peale ja sisse ronida nii meie kui liitlaste lahingumasinatesse. Õnnelikumad said isegi brittide tanki mootorit käivitada ning sellega kogu ümbrust aukartustäratava bassiheliga täites tuuritada. Perepäeva naelaks oli kahtlemata Scoutspataljoni võitlejate läbimängitud näidislahing, kus pealtvaatajatele näidati, kuidas ootamatult varitsuse sattunud üksus olukorraga toime võiks tulla. Kogu operatsioon käis vägagi reaalsena tunduva paugutamise ja suitsugranaatide tossu saatel. Ka ümbritsev tegevus lisas tõsiseltvõetavust – kusagil manööverdas pioneeride sillatank ja paigaldas ajutist silda, keegi kandis komandohäälel ette, mis näidislahingu käigus toimuma hakkab, teisal jälle tõusis õhku sõjaväekopter ning lendas ringi. Täieliku kogemuse juurde kuulus muidugi ka sõdurisupp – tummine seljanka – ning viineripirukas 😀 Ning kõige selle taustal juhatas meie väikest ekspeditsiooniüksust sümpaatne giid, kes nähtava kohta rahulikul ja tasakaalukal häälel seletusi andis ning vahele ka jutustas, miks ja kuidas talle meeldib olla osaline selles Eesti Kaitseväe eliitüksuses.

Järgnevalt suundusime lähedal asuva maalilise Porkuni järve äärde, kus suursuguse rüütlimõisa valvsa pilgu all korraldasime pikniku ning kõik soovijad said supelda või niisama mõnusalt aega veeta ja väeosas nähtu üle mõtteid vahetada. Õhtupoolikul saabusime tagasi Tapale ning nüüd saime juba ka ise päris tõeliselt sõduriellu sisse elada – igaüks sai komplekti voodipesu, oma narikoha kasarmu sõduritubades ning õhtusöök sõdurisööklas oli enam kui külluslik ja mitmekesine.

Hiljem õhtul oli veel aega, et omavahel koos olla ning otsustasime scoutidele külalislahkuse eest tänutäheks joonistada mõned pildid, millele igaüks oma päevamuljeid vabas vormis paberile visandada sai. Pildid said uhked ning kui need meie võõrustajatele pidulikult üle andsime, oli näha, et rõõm nende üle oli suur. Järgmiseks hommikuks olid pildid leidnud endale auväärse koha kasarmu koridori seinal teiste väärikate aukirjade ja diplomite kõrval.

Õhtu lõpetuseks saime veel proovida sõdurisauna, mille suurus oli muljetavaldav ning leil viis kehast mitmekesise päeva väsimuse. Seda enam oli aga mõnus heita voodisse ning päeva jooksul kogetu silme ees järjest hägusamalt virvendamas, tuli peagi oodatud uni – kellel unenägudega, kellel ilma, kuid kõigi jaoks ühtviisi magus ja kosutav.

Järgmine hommik algas, nagu sõduritele kombeks, rivistuse, ergutava sörgi ja võimlemisega. Läbi said käidud kõik olulisemad lihasgrupid nii, et need veel hiljem õhtulgi tunda andsid ning pärast värskendavat dušši olime reipad ja heatuju
lised. Ja muidugi hundiisuga! Seda aga leevendas ammendavalt hommikusöök sõdurite sööklas, kuhu muide sisenemine käib kindla korra järgi paarikaupa. Toitude valik oli õhtuga võrreldes veelgi mitmekesisem ning igaüks sai taastada oma energia täpselt selliste toitudega ja mahus nagu süda kutsus. On selge, et teenistujate kõhu arvelt riik küll kokku ei hoia. Ja toidud on maitsvad! Hommikusöögi järel oligi aeg veelkord tänada lahkeid võõrustajaid, teha ühispilte ning jätta selleks korraks hüvasti, vastastikku lubades, et tulevikus korraldame koostöös veel midagi põnevat.

Sellega polnud aga meie suvelaagri programm veel kaugeltki läbi. Nüüd võtsime suuna Järva-Jaani poole, eesmärgiga külastada sealset vanatehnika varjupaika. Kohale jõudes võttis meid vastu varjupaiga perenaine ise, kes lahkelt kogu muuseumi territooriumil ekskursiooni korraldas ja kõikjal teemakohaseid huvitavaid lugusid rääkis. Järva-Jaani vanatehnika varjupaiga loomise eesmärgiks oli nõukogude perioodil meie teedel liikunud sõidukite, põllutehnika ja teetöömasinate ning kõikvõimaliku tuletõrjetehnika koondamine huvilistele vaatamiseks. Tänaseks on jõutud koguda juba üle 450 erinevas seisundis masina, mis on paigutatud mitme hektari suurusele maa-alale. Eksponaatide hulgas on nii autosid, busse, veokeid, traktoreid kui ka näiteks teehöövel, mitu teraviljakombaini, keevitusagregaat ning jääpuur. Ruumi aga uute masinate lisamiseks on veel piisavalt. Paljudesse sõidukitesse oli võimalik ka sisse istuda, rooli keerata ja nuppe vajutada või lihtsalt vana aja hõngu tunnetada. Samuti sai mitmete suuremate masinate otsa ronida, et sealt siis nagu kõrgest tornist ümbrust ja muuseumi külastajaid uudistada või lihtsalt turnides küllusliku hommikusöögiga kogutud energiat kulutada.

Kui nõukogudeaegsest mitmekesisest masinapargist ülevaade olemas, tegime sealsamas muuseumialal suvelaagri lõpupikniku. Tänasime nii neid, kes selle suurepärase laagri korraldamisse ja sujumisse märkimisväärselt oma vaba aeg ja energiat olid panustanud, kui ka üksteist, et olime tulnud ja olnud ning sellega mõnusasse suvesse veel ühe ilusa ja meeldejääva nädalavahetuse lisanud.

Järgmiste kordadeni!

Vabatahtlik Helari

Üks päikseline päev läbi roheliste prillide

Järgnevalt kirjeldan oma laagris veedetud päeva läbi roheliste prillide ja seda just seetõttu, et minu jaoks oli selline laagrikogemus esmakordne ja kaaslasteks uued ning tundmatud näod. Kindlasti võis minu meeli mõjutada ka rohelaigulistes vormides sõdurid ja ilusa looduse keskel olemine. 😄 Paar päeva enne laagrisse minekut mõlgutasin mõtteid näiteks selle üle, et mis küll bussijuht plaanib teha sel ajal, kui kogu seltskond veedab toredasti aega Tapa sõjaväe territooriumil. Kuid nagu selgus, siis ka tema ei jäänud bussi raamatut lugema või televiisorit vaatama, vaid ühines meie brigaadiga ja tundis laagrist sama palju rõõmu, kui kõik teised suured vennad ja õed oma väiksemate vendade ja õdedega. Väidetavalt oli bussijuht Priidul ka oluline roll laagri korraldamisel, nii et AITÄH ka Sulle toreda päeva eest!

Meie teekond sai alguse laupäeva hommikul Vanemuise parklast. Õnneks oli ilm päikseline ja mind ennast valdas ärevus ja uudishimu päeva ees. Minu väljavalitud kaaslaseks selleks päevaks oli minu poeg George. Sõjaväebaasi jõudsime ennelõunasel ajal ja meid oli tervitamas kolm Tapa sõjaväe esindajat. Nimelt oli sel päeval väeosas toimumas perepäev ja kokku oli tulnud hulk uudishimulikke inimesi. Sealhulgas MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde oma vabatahtlike ja nooremate vendade ja õdedega.

Sõduritest grupijuhid tegid meile paaritunnise ringkäigu Tapa sõjaväe territooriumil. Esimene peatus oli suurte ja huvitavate tankide juures, mida võisid kõik katsuda ja silitada. Eriti suure rõõmuga olid noored poisid valmis nende sisse ronima ja tundus, et nii mõnigi oleks jäänud terveks päevaks tankide otsa turnima. Vaimustus rasketehnika üle oli suur ja silmailu jätkus nii poistele kui tüdrukutele. Järgmisena korraldati publikule eluline näitemäng sõjast, kuhu oli kaasatud ajateenijad, paukuvad relvad ja tossupommid. Sõjamäng lõppes nagu muinasjutt, kus mitte keegi õnneks viga ei saanud. Meie grupijuhi sõnul ei oleks aga päriselus sellise tulistamise järel mitte keegi siiski eluga pääsenud.

Käes oli lõunasöögi aeg ja ka seda nautisime sõduri kombel- supinõu käes ja lageda taeva all. Värskes õhus maitses supp veel paremini kui tavaliselt. Minu poja hinnangul oli seljanka nii maitsev, et tema arvates peame sõjaväe kohvikusse veel tagasi minema. 

Kui supp sai söödud, siis suundusime kogu seltskonnaga relvasid uudistama. Sõbralike sõdurite juhendamisel said kõik asjaosalised neid katsuda. Mõne raskema automaatrelva hoidmiseks peavad lapsed veel natuke sirguma ja uuesti proovima, kui ise järgmine kord sõjaväkke naasevad. Ekskursioon lõppes kottpimedas toas, kus sai ühe imelise aparatuuriga ringi liikuda nii, et kõik kaaslased ja asjad olid ühtäkki nähtavad ja helendasid. Huvitav, kas ka kassid näevad pimedas maailma sellisena? Ja nii see päeva esimene pool meil läbi saigi.

Järgmine bussisõit viis meid Porkuni järve äärde.  Möödusime imekaunist moonipõllust, teekond oli üsna käänuline ja retro- hõnguline. Jõudsime rõõmsalt järve äärde ja sättisime end murule istuma- hakkasime chillima. Piknikulaud sai ürituse korraldajate poolt kaetud hea ja kerge snäkiga. Kaasa oli võetud ka laua- ja pallimängud ning nii mõnigi otsustas ujuma minna. Väiksemad tegelased said rõõmu tunda rannas olevast mänguväljakust. Mina lihtsalt ammutasin positiivset energiat. Tundsin, et selle koosviibimise(laagri) eesmärk oli, et inimesed saaksid lihtsalt olla ja nautida üksteise seltskonda ning omavahel suhelda.

Ja nii oligi üks tore päev õhtusse veerenud. Järve äärest said kõik kotid kokku pakitud ja päevakangelased suundusid tagasi Tapa sõjaväebaasi, kus nende edasine seiklus jätkus. Mina ja George jätkasime aga oma teekonda Tapa rongijaama, et sealt rongiga Tartusse sõita. Päeva lõpuks sain oma rohelised prillid siiski eest ära võetud ja tõdeda, et ka „võõrana“ tundsin ennast selles seltskonnas väga hästi. Sel päeval ei olnud laagris mitte ühtegi nähtamatut tegelast ja kõik olid kenasti hoitud.   

Täname Teid kõiki selle meeldejääva koosviibimise eest ja loodan, et järgmised laagrid saavad olema sama põnevad, kui mitte veel põnevamad. Ja nüüd võib lugeja ära arvata, millist suppi valmistasin ma nädal aega hiljem, kuna laps seda nii väga soovis….

Praktikant Jane

Õvede meeleolukas raftimatk

Ühel keskmisest vähem päikselisel pühapäeva hommikul umbes kell 10 alustasid Vanem Vend Vanem Õde organisatsiooni vaprad vabatahtlikud oma retke Leevile, mis asub Võru-Räpina maanteel. Seltskond oli enam kui valmis väljakutseid pakkuvaks päevaks. 

Kohe väljasõidu algul pidime leidma ühe uue raftimatkale mineja, sest üks koht oli vabanenud. See käis kiirelt - sest kes ei tahaks pühapäeva hommikul 10-minutilise etteteatamisega meiega kärestikke ületama tulla? 😂

Kes päris varahommikul veel vaimu valmis ei olnud pannud, sai seda teha bussisõidu ajal. Leevile jõudes toimus lõbus tutvumisring ja ettevalmistuseks jagati meile kõigepealt vestid ning viidi läbi koolitus raftiga ohutuks liiklemiseks. Saime teada, et meil õnnestuks raft ümber ajada vaid äärmisel juhul ja tehes lihtsalt vale liigutust. Raftiga sõitmine käib nii, et istutakse äärel, kaks keskmist peavad teatama kividest ja okstest, et tagumistel oleks võimalus suunata või tüürida raft õigesse kohta. Kui sõita okste alt läbi, võib nende vältimiseks kummarduda kas ette või taha, nii ei lähe raft ümber. 

Ja mida õigupoolest kujutab endast raft? Enne vee peale minekut toimus väike fotosessioon ja siis jaguneti kolmeks - igas raftis viis inimest. Istumisskeemi peale mõeldes võiks ette kujutada täringul number viit. Esimene kärestik pidi tulema kümne minuti pärast, aga seda oli raske ette kujutada, sest jõe peal aega justkui ei eksisteeriks, ainult vahemaa - sa tead, et oled möödunud juba liivapaljandist või mõnest talust, aga sul pole aimugi kui kaua sa jõel oled olnud ja kaua veel oled. 

Alguses tekkis meil väike võistlusmoment kanuutajatega, kes olid teist tüüpi sõidukis - meist kiiremad ja neil õnnestus kõigil mööda sõita ja pause pidada, samal ajal kui raftitajad nägid vaeva kiiruse ülalhoidmisega. Aga asi polnud ju kiiruses. Saime nautida loodust. Ilm oli soe ja päikseline, jõel oli piisavalt tuuline, et suuremast hulgast putukatest hoiduda. Kanuutajad pakkusid meile isegi kaaniravi. Eriti imelised olid sinitiivalised kiilid ja kõrged liivapaljandid, lisaks meenutasid mitmed puud ja rippuvad oksad troopilist vihmametsa. Kärestike eel kiirenes vool ja ka pulss, kuid märjaks me ei saanud. Kärestike läbimine oli keerulisem, kuid lõbusam kui niisama jõel sõitmine, sest need tuli ületada võimalikult veerohkest kohast. See oli põnev ja õnneks ei läinud raft ümber ning märjaks sai ainult valikuliselt, kuigi mitmel korral tuli kivide eest pageda või muidu jäime kuhugi kinni, mille tõttu raft läks keerlema. 

Teel kohtasime uljaid kanuutajaid, kes said ikka väga märjaks, sest nende kanuu läks ümber, ometi ei andnud nad alla ja läksid samasuguse entusiasmiga edasi. Me ei tea millise kiiruse või ajaga me sõitsime, kuid igatahes oli tore teha meeskonnatööd. Kõigil oli oma roll, kas rafti juhtimisel, suuna määramisel, kiiruse lisamisel või siis lihtsalt ergutamisel või meeldetuletamisel loodust nautida. Kärestikud said läbitud ja matk oli meeldejääv tänu seltskonnale, nii meie omadele kui ka kanuutajatele. Matk lõppes enne suuremat silda, seejärel tuli meil üles otsida oma buss ja kodutee võis alata.

Meeleolukaks osutus ka piknik tankla taga põllu ääres, sest keegi polnud varem tankla taga põllul piknikul käinud, ilmselt. 😋 Igatahes jõudsime veidi väsinute, kuid õnnelikena koju. Raftimatk oli hea sportlik meeskonnaüritus, mis värskendas vaimu ja lahutas meelt.

Vanem Õde Astrid

MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde uute vabatahtlike koolitus

19. ‒ 20. aprillini toimus MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde uute vabatahtlike kahepäevane koolitus. Koolitus leidis aset Tartumaal Nõo vallas asuvas Viinamärdi külalistemajas, mis asub looduskauni järve ääres, pakkudes külastajatele rohkelt silmailu ja mõnusaid hetki eemal linnakärast.

Päeva alustuseks said kõik koolitusel osalejad üksteisega lähemalt tuttavaks ja rääkisime pisut iseendast. Seejärel tegelesime koolituse esimeses osas ühingu arengujuhi Hanna Kriiska eestvedamisel eneseanalüüsiga, otsides vastuseid küsimustele nagu näiteks, mis motiveerib meid saama vanemaks õeks/ vennaks, millised isiksuseomadused on aidanud meil elus raskete olukordadega toime tulla ning millise inimesena võiksid meie tulevased nooremad sõbrad meid näha. Kuna programmi kandvateks väärtusteks on sõprus, tugi ja eeskuju, oli ka meie järgmiseks ülesandeks grupitööna nendele väärtustele tähenduse otsimine.

Koolituse teist osa viis läbi sotsiaalpedagoog Lea Voltri, kes teeb ühtlasi organisatsiooniga vabatahtlikuna koostööd. Alustuseks jagunesid kõik osalejad paaridesse ning said ülesandeks 15 minuti jooksul üksteisega kontakt luua ja vestlust arendada. Ülesande põhieesmärk oli teise inimesega hea esmakontakt luua ja teda aktiivselt kuulata — nii nagu vabatahtlik peab hiljem oma programmis oleva õe/ vennaga kontakti looma ja ühised huvipunktid leidma. Hiljem, ühiselt jagades leidsime, et alati ei olegi kerge teist inimest kuulata, kuuldut meelde jätta ja tagasi peegeldada, kui nö päriselt kohal ei ole. See on aga oskus, mis on kõikidele inimestele ja igas suhtes oluline.

Seejärel tuli meil oma tavapärasest rollist välja astuda ning kinniste silmadega nägijaks saada, mis pani usalduse tõeliselt proovile. Pärast jagati taas ühises vestlusringis kogetu põhjal oma mõtteid ning kõik tunnistasid, et teise inimese usaldust võita ja usaldada on omaette väljakutse. Lisaks puudutasime selles koolitusplokis lapse õiguste ja kohustuste teemat. Praktiliste rollimängude abil käsitleti ka konfidentsiaalse info ning intiimsuse teemasid. Lea jagas koolituse käigus ka palju elulisi näiteid, millesarnaseid muidu ei kuule. Paljudel meist ei olnudki varasemalt aimu, milliste probleemide või muredega lapsed tegelikult igapäevaselt silmitsi seisavad ja kui väga nad enda kõrvale emotsionaalset tuge vajavad.  

Koolituse kolmandat osa viisid läbi psühholoog Sheryl Võsu ja eripedagoog Diana Haljasmägi, kes on ka ise programmis aktiivsed vabatahtlikud olnud ja suhtlevad nüüd oma nooremate sõpradega programmiväliselt. Tänu praktilistele kogemustele oli neil uutele vabatahtlikele häid soovitusi ja elulisi näpunäiteid jagada. Käsitlesime lapsega suhte loomist ning selle arengudünaamikat — milline on selles vabatahtliku roll ja mida tähendab üks ühele sõprussuhe lapse ja vabatahtliku vahel. Arutlesime grupitööna, millised on suhet soodustavad ja takistavad tegurid. Kuulsime lähemalt, millisest keskkonnast ja milliste võimalike probleemide või erivajadustega on programmis olevad lapsed, kes endale vanemat õde või venda soovivad. Millele tuleks erilist tähelepanu pöörata ning kuidas erinevate probleemidega toime tulla. Sealjuures saime ka infot praktiliste tööriistade ja harjutuste kohta, mida ühes või teises olukorras kasutada. Kuna programmis olevaid lapsi ümbritseb ka oma tugivõrgustik, räägiti lähemalt sellest, kuidas nendega suhelda ja mida on sealjuures oluline meeles pidada. Teoreetilist poolt ilmestasid toredad meenutused ja näited koolitajate enda kogemustest oma noorema sõbraga. Tänu sellele tekkis meil parem ettekujutus, mida üldse edasi oodata.

Esimese koolituspäeva lõpetas rikkalik õhtusöök, mil vahetasime üksteisega päeva jooksul kogunenud mõtteid ja emotsioone ning otsisime tekkinud lisaküsimustele vastuseid. Pärast õhtusööki oli võimalus saunamõnusid nautida, mille vahepalana mängisime üheskoos õpetlikku lauamängu “Väärtuste avastajad.” Mängu eesmärk oli konkreetses probleemsituatsioonis sobivaim lahenduskäik valida ning oma valikut teistele mängukaaslastele põhjendada. Lõpptulemusena pidid kõik mängijad ühisele arvamusele jõudma, milline käitumisviis oleks võimalikest kõige õigem või parem. Mängides tuli hästi esile, kuidas erinevad inimesed võivad oma väärtustele tuginedes ühele ja samale olukorrale väga erinevalt läheneda.    

Koolituse teist päeva alustamise maitsva hommikusöögiga, et uuele päevale erksalt vastu minna. Sellele järgnes MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde organisatsiooni tutvustus — peamised väärtused, kuidas alguse sai, millised arenguetapid on läbitud ja millised on edasised plaanid. Kõikidele koolituse läbinutele anti pidulikult tunnistused üle ning seejärel tutvustati lähemalt vabatahtliku rolli organisatsioonis — millised on ootused ja kohustused, õigused ja võimalused, kuidas toimub omavaheline suhtlus organisatsioonis, milliseid väärtusi ja võimalusi vabatahtlik töö lisaks pakub jm. Siis jõudis kätte koolituse kõige põnevam ja ühtlasi ärevaim hetk — saabus aeg endale noorem õde või vend välja valida, kellega üheskoos maailma avastama asuda. Sissejuhatuseks tutvustas ühingu programmijuht Aija Sprivul-Dautancourt, kuidas lapsed programmi jõuavad ning kuidas valmivad ankeedid, mille põhjal vabatahtlik endale venna või õe välja saab valida. Nüüd tuli kõik koolitusel kuuldu praktikasse rakendada, et endale uus noor sõber leida. Erinevate valikute vahel kaaludes tuli mõelda enda isiksuseomadustele ja võimekusele, tugevatele ja nõrkadele külgedele, lapsega võimalikele ühistele huvidele jm olulisele, mis hea ja tugeva suhte loomisele kaasa võiks aidata. Kui kõikide ankeetide hulgast oli valik tehtud, aga kaalukausile jäi mitu sobiliku kaaslasena tunduvat last, aitas Aija kõigil lõppotsusele lähemale jõuda, rääkides täiendavalt lapse iseloomust, olukorrast, vajadustest jm.

Pärast mitmetunnist analüüsimist ja mõttetööd oli kõigil uutel vabatahtlikel noorem õde/vend leitud, kellega juba järgneva nädala jooksul esimest korda kohtutakse. Koolitus lõppes kosutava lõunasöögiga ning seejärel asusid kõik ootusärevalt koduteele, võttes endaga nädalavahetusel kogetud positiivsed emotsioonid ja toredad hetked kaasa.  

Monika Schults

Vanem Vend, Vanem Õde vabatahtlik

Liisi lugu

Minu südamesoov teha enamat ja anda tagasi vabatahtlikuna leidis väljundi kahe ja poole aasta eest. Olin mõelnud mitme eestvedamise peale, aga ükski neist polnud mind kõnetanud nii, nagu tegi seda Vanem Vend, Vanem Õde. Selle juures köitsid mind ennekõike vahetu mõju ja pikaajaline seotus tulevase venna või õega, aga pärast esimesi kohtumisi teiste vabatahtlikega ka neist õhkuv soojus ja teotahe. Tundsin, et olin leidnud oma koha.

Enda väikese õe leidmise eest jään alatiseks tänuvõlgu Vanema Venna ja Õe vabatahtlike koordinaatorile Dianale, kes enda tunnetusele tuginedes soovitas mulle Retit. Kõik edasine on kosmos. 

Olin mõneti naiivselt arvanud, et väikese õega tegutsemine tähendab justkui heategija rolli — tegelikult sai mulle üsna pea selgeks, et minust endast on saanud parimas mõttes heategevusobjekt. Reti piiritu siirus, vahetus, eluenergia, hoolivus, uudishimu, avastamisrõõm ja mängulisus on toonud minu maailma nii palju sädelust ja vabadust ning juhtinud mind tegema oluliselt isetumaid valikuid nii isiklikus kui tööelus. Kes inglitesse usub, siis teate. 

Me teeme koos kõige lihtsamaid asju ja selles ongi suurim rõõm, teisisõnu ühine aeg. Võime koos seigelda tema pere suvekodus Muhumaal, aga sama hästi vaid üksteisele helistada. Tähtis on järjepidevus ja teadmine, et teine on Sinu jaoks olemas.

Nagu nimigi ütleb, siis Vanem Vend, Vanem Õde tähendab perekonda. Vanemaks õeks olemine tähendab vastutust ja lubadust hoolida. Mina olen enda lubaduse teinud eluks ja saanud vastu mitte ainult õe, vaid terve tema pere, kellest on saanud ka minu pere. Omamoodi pere on ka Vanemad Vennad ja Õed, keda nüüd kaugemal elades küll harvemini kohtan, aga alati südames pean. Luban jälle rohkem tulla, teha ja olla. Tule Sina ka — kandideerida saab 30. septembrini.

Heade soovidega

Liis