20. augustil osalesin koos oma
väikse vennaga MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde suvelõpumatkal. Seda toredat
Kiidjärvel toimunud üritust viis läbi MTÜ Avastusmatkad mõnus kollektiiv, kes
õpetas meile ka mitmeid matkal kasulikke asju.
Matk ise sai alguse Tartu raudteejaamast, kuhu kõik
matkalised kogunesid - meid pidi kokku tulema 10, kuid kahjuks jõudis vaid 7
inimest: 3 vabatahtlikku, 2 last ja 2 matkainstruktorit. Sellisest kaotusest me
end aga heidutada ei lasknud ning asusimegi rongi peale. Algaski umbes
pooletunnine sõit sihtkohta - Kiidjärve rongijaama. Sinna kohale jõudnud,
toimus väike tutvumismäng ning kui kõigil nimed selged, räägiti üle ka matka
kord - mida me tegema hakkame ning kuidas mingites situatsioonides käituda tuleks.
Seejärel jagati kätte kaardid ning me asusime teele. Alguses mööda kruusateed
käies tutvusime kaardil olevate värvide, märkide ja tähistega ning õppisime oma
asukohta määrama. Edasi liikusime juba metsateid ja -sihte mööda.
Ühele veidi lagedamale kohale jõudnud, õpetati meile
vigastatud matkakaaslase transportimise viise. Näidati ette nii lihtsamaid kui
ka keerukamaid võimalusi, seda siis nii väiksemate kui ka suuremate inimeste
liigutamiseks. Saime ka ise kõik võtted läbi proovida, mis oli üsna lõbus.
Sealt liikusime edasi juba veidi raskemini läbitavale lõigule. Seal enam rada
kui sellist polnud, läksime lihtsalt hanereas matkajuhi järel. Maapind oli
palju ebatasasem ning sammudega tuli palju ettevaatlikum olla, kuid seal oli ka
tunduvalt huvitavam, sest saime täitsa metsa sees olla. Päris võsast õnneks
siiski läbi ronida ei olnud vaja. Kui olime rajale tagasi jõudnud, liikusime
seda mööda kena kaasiku juurde. Otsustasime sihtpunkti - RMK lõkkekohta - veidi
lühemat teed pidi minna, see tähendab et mitte mööda rada, vaid taas otse läbi
metsa. Selleks õppisime asimuuti määrama ning selle järgi liikuma, mis vähemalt
minu jaoks oli kindlasti üks kasulikumaid matkal õpitud oskusi, kuna nüüd on
tunduvalt kindlam tunne, kui metsas kuhugi orienteeruda tuleb.
Kuna asimuudi võtmine õnnestus, siis jõudsime ilusti
ka uuesti tee peale ning varsti pärast seda ka lõkkekohta, kus alustasime kõik
koos söögi valmistamist. Nägime, kuidas kasutada nii gaasi- kui ka
etanoolipriimust ning saime ka tulepulgaga nende süütamist harjutada. Samuti
proovisime, kuidas on teisi süütematerjale (näiteks kasetohtu) kasutada, kui
peaks vaja olema lõket teha. Lõunasöögiks tegime riisi tomatikastmes, see oli
lihtne, kiire ja maitsev. Söögitegemisel jagus ülesandeid kõigile: kes lõikas
vorsti, suitsujuustu, tomatit, kurki või segas kastet. Kui olime söönuks saanud
ja puhanud ning veel veidi teiste matkajatega tutvunud, asusime tagasiteele.
Läksime muidugi teist teed pidi kui tulnud olime, et
oleks huvitavam. Matkajuhid õpetasid meile veel erinevaid sõlmi tegema, näiteks
selliseid, millega saab paadi kaldale kinnitada nii, et see mingil juhul
iseenesest lahti ei tule ning palju muudki. Edasi minnes tegime ka väikese
puhkepeatuse raudtee ääres, kus meile tutvustati pöidlakompassi. Ettevaatlikult
üle raudtee minnes jõudsime metsateele, kus nägime vaskussi.
 |
 |
Kui olime ühele
lagendikule jõudnud, mille juurest läks ka väike kraav, proovisime seal
spetsiaalse veefiltriga vett filtreerida, kusjuures see maitses üllatavalt
hästi, pareminigi veel, kui mõnest kraanist. Varsti jõudsime järgmise, veidi
laiema kraavini, mille ületamine juba veidi keerukam oli. Vesi küll sügav ei
olnud, aga see-eest oli ala suhteliselt mudane ning kraavi sai ületada vaid üle
maas oleva puurondi kõndides. Õnneks aitasid seejuures matkajuhid ning ka üks
vabatahtlik, kes õnnetul kombel ühe jalaga põlveni mutta vajus. Sellegipoolest
jõudsime kõik üsna edukalt üle kraavi ning saime teekonda jätkata.
Teekonna lõpp oli suhteliselt rahulik ja sujuv,
jõudsime planeeritust veidi varem ka raudteejaama juurde, kus lihtsalt
puhkasime, rääkisime juttu ja näksisime. Kokkuvõttes olid kõik matkaga rahul,
õppisime palju huvitavat ja kasulikku, natuke kahju oli ainult, et osad tulla
lubanud ei jõudnud.
 |
Laura & Raiko
