Laura ja Raiko matkamuljed

20. augustil osalesin koos oma väikse vennaga MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde suvelõpumatkal.  Seda toredat Kiidjärvel toimunud üritust viis läbi MTÜ Avastusmatkad mõnus kollektiiv, kes õpetas meile ka mitmeid matkal kasulikke asju.

 

Matk ise sai alguse Tartu raudteejaamast, kuhu kõik matkalised kogunesid - meid pidi kokku tulema 10, kuid kahjuks jõudis vaid 7 inimest: 3 vabatahtlikku, 2 last ja 2 matkainstruktorit. Sellisest kaotusest me end aga heidutada ei lasknud ning asusimegi rongi peale. Algaski umbes pooletunnine sõit sihtkohta - Kiidjärve rongijaama. Sinna kohale jõudnud, toimus väike tutvumismäng ning kui kõigil nimed selged, räägiti üle ka matka kord - mida me tegema hakkame ning kuidas mingites situatsioonides käituda tuleks. Seejärel jagati kätte kaardid ning me asusime teele. Alguses mööda kruusateed käies tutvusime kaardil olevate värvide, märkide ja tähistega ning õppisime oma asukohta määrama. Edasi liikusime juba metsateid ja -sihte mööda.

 

Ühele veidi lagedamale kohale jõudnud, õpetati meile vigastatud matkakaaslase transportimise viise. Näidati ette nii lihtsamaid kui ka keerukamaid võimalusi, seda siis nii väiksemate kui ka suuremate inimeste liigutamiseks. Saime ka ise kõik võtted läbi proovida, mis oli üsna lõbus. Sealt liikusime edasi juba veidi raskemini läbitavale lõigule. Seal enam rada kui sellist polnud, läksime lihtsalt hanereas matkajuhi järel. Maapind oli palju ebatasasem ning sammudega tuli palju ettevaatlikum olla, kuid seal oli ka tunduvalt huvitavam, sest saime täitsa metsa sees olla. Päris võsast õnneks siiski läbi ronida ei olnud vaja. Kui olime rajale tagasi jõudnud, liikusime seda mööda kena kaasiku juurde. Otsustasime sihtpunkti - RMK lõkkekohta - veidi lühemat teed pidi minna, see tähendab et mitte mööda rada, vaid taas otse läbi metsa. Selleks õppisime asimuuti määrama ning selle järgi liikuma, mis vähemalt minu jaoks oli kindlasti üks kasulikumaid matkal õpitud oskusi, kuna nüüd on tunduvalt kindlam tunne, kui metsas kuhugi orienteeruda tuleb.

 

Kuna asimuudi võtmine õnnestus, siis jõudsime ilusti ka uuesti tee peale ning varsti pärast seda ka lõkkekohta, kus alustasime kõik koos söögi valmistamist. Nägime, kuidas kasutada nii gaasi- kui ka etanoolipriimust ning saime ka tulepulgaga nende süütamist harjutada. Samuti proovisime, kuidas on teisi süütematerjale (näiteks kasetohtu) kasutada, kui peaks vaja olema lõket teha. Lõunasöögiks tegime riisi tomatikastmes, see oli lihtne, kiire ja maitsev. Söögitegemisel jagus ülesandeid kõigile: kes lõikas vorsti, suitsujuustu, tomatit, kurki või segas kastet. Kui olime söönuks saanud ja puhanud ning veel veidi teiste matkajatega tutvunud, asusime tagasiteele.

 

Läksime muidugi teist teed pidi kui tulnud olime, et oleks huvitavam. Matkajuhid õpetasid meile veel erinevaid sõlmi tegema, näiteks selliseid, millega saab paadi kaldale kinnitada nii, et see mingil juhul iseenesest lahti ei tule ning palju muudki. Edasi minnes tegime ka väikese puhkepeatuse raudtee ääres, kus meile tutvustati pöidlakompassi. Ettevaatlikult üle raudtee minnes jõudsime metsateele, kus nägime vaskussi. 

Kui olime ühele lagendikule jõudnud, mille juurest läks ka väike kraav, proovisime seal spetsiaalse veefiltriga vett filtreerida, kusjuures see maitses üllatavalt hästi, pareminigi veel, kui mõnest kraanist. Varsti jõudsime järgmise, veidi laiema kraavini, mille ületamine juba veidi keerukam oli. Vesi küll sügav ei olnud, aga see-eest oli ala suhteliselt mudane ning kraavi sai ületada vaid üle maas oleva puurondi kõndides. Õnneks aitasid seejuures matkajuhid ning ka üks vabatahtlik, kes õnnetul kombel ühe jalaga põlveni mutta vajus. Sellegipoolest jõudsime kõik üsna edukalt üle kraavi ning saime teekonda jätkata.

 

Teekonna lõpp oli suhteliselt rahulik ja sujuv, jõudsime planeeritust veidi varem ka raudteejaama juurde, kus lihtsalt puhkasime, rääkisime juttu ja näksisime. Kokkuvõttes olid kõik matkaga rahul, õppisime palju huvitavat ja kasulikku, natuke kahju oli ainult, et osad tulla lubanud ei jõudnud.  

Laura & Raiko