Meenutusi MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde suvelaagrist 2016

Ajal, mil vaikselt hakkab sügis ligi hiilima, on mõnus meenutada päikeselisi hetki suvest. Juulikuu viimaseks nädalavahetuseks tellisime ilmataadilt ideaalse suveilma, sest Tigete Puhkekeskuses sai toimuma vanemate vendade, õdede ning meie nooremate sõprade suvelaager.  

10 põhjust, miks MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde suvelaager oli (minu) parim sündmus sel suvel:

1   1. Me saime teha täpselt sellise laagri, nagu meie tahtsime! Laagri korraldasid algusest lõpuni meie oma vabatahtlikud. Korraldamise protsess oli tore ja väljakutseid pakkuv, sest iga üks sai kaasa lüüa just selles valdkonnas, mis talle huvi pakkus. Näiteks Priit, Hedi ja Valerija leidsid laagrile suurepärased sponsorid ning pildil olev tegevusmeeskond nuputas laagriks kõikvõimalikke tegevusi ja mänge. 

1   2. Kõik ei lähe nii, nagu planeeritud – ja see on super! Eelnevalt oli paika pandud päevakava ja täpselt tegevused. Kohapeal loksus aga elu paika nii, et ühiste tegevuste vahel koorisid ühed kartuleid, teised mängisid tagaajamist või jalgpalli, meisterdasid, ajasid juttu jne. Piisavalt oli vaba aega, et nautida ka lihtsalt ilusat ilma ja maal olemist. 

1 3. Parim sotsialiseerumise viis on kartulite koorimine! Kuna kahekümnele inimesele kulub ikka päris palju kartuleid, siis lapsed ja vabatahtlikud tõttasid kokale appi. Vabatahtlikest koorijatest puudu ei tulnud!

4. Kui juba toidust juttu tuli, siis võin täie kindlusega öelda, et meil oli parim laagrikokk- Maiken Sulg! Tõeliseks hittsöögiks sai kartulid ja hakkliha kaste! Kui alguses kartsime, et kaks suurt potti kartuleid ja kastet on liiga palju, siis peale natuke ringi jooksmist, olid lapsed köögis ning potid söödi tühjaks nii, et sööki isegi ei tehtud soojaks. Ja kas pole hommikul mõnus ärgata, kui maja on pannkoogi lõhna täis!?

5. MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde suvelaagris käis jõuluvana! Jah, päris ehtne valge habeme, punase kuue ja lühikeste pükstega jõulumees. Ta oli parasjagu seal kandis suvepuhkusel kui mõtles meie juurest läbi astuda. Talvel on tavaliselt jõuluvanal kiire, kuna peab jõudma paljude lasteni, kuid seekord oli tal aega küllaga. Lapsed said jõuluvanaga pikalt vestelda ning lisaks väikesele etteastele, küsis ta ka lastelt, mida nad jõuludeks soovivad. Tundub, et päkapikud juba tegutsevad. Lapsed olid oma etteastetega loomingulised – näiteks Liis esitas oma loodud luuletuse ja Karl tegi kümme kätekõverdust. Suur tänu jõuluvanale ja Koduekstra, kes aitas jõuluvanal keset suve kingikotti täita!

      

       6. Jõuluvana ei tulnud küll saaniga, kuid hobused olid tal kaasas küll. Erinevalt jõuluajast sai iga laps ka hobuse ja  poniga ratsutada. Hobuse selga istusid isegi paar vabatahtlikku, kes seda esmalt pelgasid. Ära sõitis meie moekas jõulutaat aga mootorrattaga.

c    7. Fantastiline seltskond! Vanem õde, kes liitus laagriga veidi hiljem, ütles: „Hetkest, mil ma siia jõudsin, ei saa ma naeratust näolt, sest teiega on niiiii tore!” Positiivne energia, mida  meie vanemad õed, vennad ja lapsed kiirgavad, on raske kirjeldada, seda tuleb ise kogeda.

6     

      8. Paari lapse jaoks oli see elu esimene laager või ainuke kord suve jooksul kui ta sai linnast eemale. Näha laste näol siirast rõõmu, on täpselt see, mis tuletab meelde, miks meie -  vanemate vendade ja õdede -  roll on nii oluline!

     9. Kui panna ritta laste lemmiktegevused, siis need oleksid ilmselt näiteks järgmised: veepommidega võrkpall (nii mõnus on ju pärast olla märg ja liivane), näomaalingute tegemine (lõpuks käisid peaaegu kõik ringi Spidermani, HelloKitty või muu tegelasena), vahukommide küpsetamine, disko, Priidu mootorratta seljas turnimine.

     10. Ja tegelikult kõige olulisem punkt – nii hea on näha, et vanemad õed/vennad ja meie nooremad sõbrad ongi just kui päris õed- vennad. Mitte ainult vanem õde/vend ei muretse ja hoolitse oma väikese sõbra eest, vaid ka vastupidi. Kallistusi jätkus muidugi kõigile! 

Päikeselist sügist!

Diana

 

 

Laura ja Raiko matkamuljed

20. augustil osalesin koos oma väikse vennaga MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde suvelõpumatkal.  Seda toredat Kiidjärvel toimunud üritust viis läbi MTÜ Avastusmatkad mõnus kollektiiv, kes õpetas meile ka mitmeid matkal kasulikke asju.

 

Matk ise sai alguse Tartu raudteejaamast, kuhu kõik matkalised kogunesid - meid pidi kokku tulema 10, kuid kahjuks jõudis vaid 7 inimest: 3 vabatahtlikku, 2 last ja 2 matkainstruktorit. Sellisest kaotusest me end aga heidutada ei lasknud ning asusimegi rongi peale. Algaski umbes pooletunnine sõit sihtkohta - Kiidjärve rongijaama. Sinna kohale jõudnud, toimus väike tutvumismäng ning kui kõigil nimed selged, räägiti üle ka matka kord - mida me tegema hakkame ning kuidas mingites situatsioonides käituda tuleks. Seejärel jagati kätte kaardid ning me asusime teele. Alguses mööda kruusateed käies tutvusime kaardil olevate värvide, märkide ja tähistega ning õppisime oma asukohta määrama. Edasi liikusime juba metsateid ja -sihte mööda.

 

Ühele veidi lagedamale kohale jõudnud, õpetati meile vigastatud matkakaaslase transportimise viise. Näidati ette nii lihtsamaid kui ka keerukamaid võimalusi, seda siis nii väiksemate kui ka suuremate inimeste liigutamiseks. Saime ka ise kõik võtted läbi proovida, mis oli üsna lõbus. Sealt liikusime edasi juba veidi raskemini läbitavale lõigule. Seal enam rada kui sellist polnud, läksime lihtsalt hanereas matkajuhi järel. Maapind oli palju ebatasasem ning sammudega tuli palju ettevaatlikum olla, kuid seal oli ka tunduvalt huvitavam, sest saime täitsa metsa sees olla. Päris võsast õnneks siiski läbi ronida ei olnud vaja. Kui olime rajale tagasi jõudnud, liikusime seda mööda kena kaasiku juurde. Otsustasime sihtpunkti - RMK lõkkekohta - veidi lühemat teed pidi minna, see tähendab et mitte mööda rada, vaid taas otse läbi metsa. Selleks õppisime asimuuti määrama ning selle järgi liikuma, mis vähemalt minu jaoks oli kindlasti üks kasulikumaid matkal õpitud oskusi, kuna nüüd on tunduvalt kindlam tunne, kui metsas kuhugi orienteeruda tuleb.

 

Kuna asimuudi võtmine õnnestus, siis jõudsime ilusti ka uuesti tee peale ning varsti pärast seda ka lõkkekohta, kus alustasime kõik koos söögi valmistamist. Nägime, kuidas kasutada nii gaasi- kui ka etanoolipriimust ning saime ka tulepulgaga nende süütamist harjutada. Samuti proovisime, kuidas on teisi süütematerjale (näiteks kasetohtu) kasutada, kui peaks vaja olema lõket teha. Lõunasöögiks tegime riisi tomatikastmes, see oli lihtne, kiire ja maitsev. Söögitegemisel jagus ülesandeid kõigile: kes lõikas vorsti, suitsujuustu, tomatit, kurki või segas kastet. Kui olime söönuks saanud ja puhanud ning veel veidi teiste matkajatega tutvunud, asusime tagasiteele.

 

Läksime muidugi teist teed pidi kui tulnud olime, et oleks huvitavam. Matkajuhid õpetasid meile veel erinevaid sõlmi tegema, näiteks selliseid, millega saab paadi kaldale kinnitada nii, et see mingil juhul iseenesest lahti ei tule ning palju muudki. Edasi minnes tegime ka väikese puhkepeatuse raudtee ääres, kus meile tutvustati pöidlakompassi. Ettevaatlikult üle raudtee minnes jõudsime metsateele, kus nägime vaskussi. 

Kui olime ühele lagendikule jõudnud, mille juurest läks ka väike kraav, proovisime seal spetsiaalse veefiltriga vett filtreerida, kusjuures see maitses üllatavalt hästi, pareminigi veel, kui mõnest kraanist. Varsti jõudsime järgmise, veidi laiema kraavini, mille ületamine juba veidi keerukam oli. Vesi küll sügav ei olnud, aga see-eest oli ala suhteliselt mudane ning kraavi sai ületada vaid üle maas oleva puurondi kõndides. Õnneks aitasid seejuures matkajuhid ning ka üks vabatahtlik, kes õnnetul kombel ühe jalaga põlveni mutta vajus. Sellegipoolest jõudsime kõik üsna edukalt üle kraavi ning saime teekonda jätkata.

 

Teekonna lõpp oli suhteliselt rahulik ja sujuv, jõudsime planeeritust veidi varem ka raudteejaama juurde, kus lihtsalt puhkasime, rääkisime juttu ja näksisime. Kokkuvõttes olid kõik matkaga rahul, õppisime palju huvitavat ja kasulikku, natuke kahju oli ainult, et osad tulla lubanud ei jõudnud.  

Laura & Raiko

Külli ja Dorise lugu

Kohtusime Dorisega 2012. aasta alguses. Nüüd, rohkem kui neli aastat hiljem, on Doris juba täisealine ja elab omaette, aga meie omavaheline sõprus on alles. "Imelik mõelda, et nii noor olin," ütles Doris, kui püüdsime koos arvutada, kaua me juba üksteist teame. Me usume, et meie sõprus on jääv ning isegi kui me ei kohtu enam nii tihti, on meil ikka aeg-ajalt vaja üksteiselt küsida, kuidas läheb. See sõprus algas programmi abil, aga ei pea kindlasti meie programmist kõrvale jäämisel lõppema. 

Koos oleme käinud Pärnu veepargis, kahes suvelaagris ja kolmel jõulupeol, põllumajandusmuuseumis, Tallinnas välistudengite üritusel, mitmel korral Vanemuise teatris, mitmes Tartu kohvikus ja aeg-ajalt teinud jalutuskäike. Toredaid hetki on palju. Ma mäletan, kuidas enne meie esimest jõulupidu õppis Doris poole tunniga selgeks "Tasa-tasa" jõululaulu eesti viipekeeles ja suutis selle vapralt koos minuga esitada paljude teiste laste ja vabatahtlike ees. Ma olin hämmingus, et see nii lihtsalt läks, aga selliseid positiivseid üllatusi olen Dorise puhul näinud teisigi.

Oleme mõlemad sama meelt, et programm on laiendanud meie silmaringi. Programmi raames on Dorise sõnul olnud väga palju väljasõite ning tänu sellele on ka näinud palju ja kohtunud erinevate inimestega. Ta hindab saadud kogemust ja teadmist, et kõik inimesed on võrdsed ja me peaksime suhtlemisel inimesi vastavalt kohtlema. Selliseid täiskasvanulikke vestlusi on meil sageli olnud ja ma tunnen alati suurt uhkust, kui kuulan teda. Mina pean oma nooremat õde eeskujuks ja olen rääkinud teistelegi tema loo, kui palju on võimalik oma tahtejõuga elu muuta. Ma näen temas soovi kasutada oma võimeid. Edukalt on lõpetatud 11. klass ja peale keskkooli on edasi õppimise mõtteid. Hariduse ja töö teemadel oleme palju rääkinud. "Vanema õena on mul keegi, kelle jälgedes käia hariduse omandamisel ja kellele oma muredest rääkida või kellelt nõu küsida", tõi Doris välja VVVÕ programmi hea märkimisel. Mina olen tänu Dorisele õppinud inimesi paremini mõistma ja saanud kinnitust, et tähtis on tahe ja usk. 

MTÜ-s Vanem Vend, Vanem Õde on võimalik panustada nii organisatoorsetes küsimustes kui ka vanemaks õeks-vennaks olemisega mõnele lapsele. Ma näen, et võimalusi on palju ja igaüks leiab endale sobiva. Me oleme Dorisega rõõmsad, et programmi abil oli meil võimalik tutvuda ning luua sellest sõprusest mõlemale vajalik kogemus.

Külli & Doris