Minu nimi on Jane ja olen Tartu
Ülikooli Pärnu Kolledzi sotsiaaltöö eriala tudeng ning MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde (VVVÕ) praktikant.
Kuna pean võimalikuks, et ka minust saab ühel ilusal päeval suurem õde lapsele,
kes vajab täiendavat emotsionaalset tuge või lihtsalt sõpra, siis sel põhjusel regasin end
sügisel uute vabatahtlike koolitusele, mis toimus 19.- 21. oktoobril Viinamärdi
külalistemajas. Järgnevalt annan lühikese ülevaate sellest, millised need kaks
koolituspäeva uuele vabatahtlikule tundusid.
Laupäeva hommikul sai üks buss
Vanemuise parklas uutest vabatahtlikutest täis topitud ja Nõo poole teele
saadetud. Viinamärdi külalistemajas võtsid meid soojalt (koos susside ja
tekkidega) vastu ürituse korraldajad Hanna, Aija ja Monika koos maja peremehega.
Nagu viisakale seltskonnale kombeks, siis koolitus sai alguse tutvumisringist,
kus õhkkonda aitas ärevana hoida üks karvane Siil. Selle siiliga saavad tutvuda
ainult uued vabatahtlikud ja avalikkusele jääb ta salapäraseks tegelaseks.
Pead
üle loetud ja nimed kõva häälega välja hääldatud, sai alguse koolituspäeva
ametlik osa.
Koolitusele tegi sissejuhatuse
VVVÕ arengujuht Hanna Kriiska, kes ise ka tundub olevat üsna organisatsiooni
nägu – siiras ja suure õe sarnane. Koolitus sai alguse motivatsiooni teemalisest
esitlusest ja praktikumist. Koolitaja eesmärk oli, et uus vabatahtlik leiaks
end mõtlemast:
·
miks ta selle
programmiga liituda tahab,
·
mis teda motiveerib,
·
mida ta enda elus
saavutada tahaks.
Lisaks sellele tuletas ta meile
meelde kui oluline on AEG ja oskus seda kvaliteetselt planeerida – et midagi ära
teha, on selleks vaja aega ja tahet. Väidetavalt ei ole ka rutiin mingi paha
loom, vaid korrapärane tegevus paremate tulemuste ja selgemate suhete nimel. Esimene
osa koolitusest oli tervitusampsu suurune- lühike ja konkreetne ning andis hea
maitse suhu.
Teise käigu serveeris meile
sotsiaalpedagoog Lea Voltri, ja uskuge mind, tal oli palju lugusid rääkida.
Kogenud sotsiaalpedagoog jutustas meile erinevatest situatsioonidest ja
reaalsetest näidetest, mis inimsuhteid puudutavad. Oluline on üksteist märgata,
vajadusel reageerida ja olukordasid lahendada. Lea andis võimaluse ka
vabatahtlikel omavahel paremini lõimuda ja kasutas selleks erinevaid meetodeid:
ülesannete lahendamist, omavahelise suhtlemise praktiseerimist ja kuulamist.
Meie kiires ja värvilises maailmas ei tohiks ära unustada kuulamise oskust ja
ka seda peab aegajalt harjutama.
Peale harivat teoreetilist osa
said vabatahtlikud end natuke tuulutada, kuid seda juba Lea V. stiilis. Pool
päeva hiljem, pidin valmis olema pimesi usaldama oma uut ja peaaegu enam mitte
nii võõrast kaaslast, ajalootudengist vabatahtlikku Helinat. See tähendas, et läksime
koos Helinaga maja ümber jalutama, ainult et minu silmad olid kinni seotud ja tema
oli mulle teejuhiks. Nii nagu päris elus, kus me ei näe alati tulevikku ette ja
ootamatud olukorrad võivad meilt jalad alt lüüa, siis saame tuge isikust, kes
meie kõrval on, kui ta meil olemas on. Seekord läbisime selle testi kõik
edukalt. Kahjuks on ka neid lapsi, kel pole sellist head sõpra, tugiisikut või
eeskuju ning VVVÕ üritab täita just seda
tühimikku nende elus.
Koolituse kolmanda käigu
serveerisid meile psühholoog Sheryl Võsu ja eripedagoog Diana
Haljasmägi. Kaks tegusat noort ja kogenud inimest, kes on MTÜ tegevusega seotud
olnud juba mitmeid aastaid. Ka nemad rääkisid oma kogemustest vanemate õdedena
ja kirjeldasid erinevaid situatsioone, mis vabatahtliku õe/venna ja noorema
õe/venna vahel juhtuda võib ning kuidas olukordasid lahendada ja kellelt abi
otsida. Meelde jäi teadmine, et sa ei ole oma uues sõprussuhtes kunagi üksi ja
oma muresid ning rõõme saab alati jagada organisatsiooni kaaslastega. Vabatahtliku
lähimaks kontaktiks on vabatahtlike koordinaator Monika ja noorema venna/õega
seonduvad murekohad aitab ära lahendada laste koordinaator Aija. Vajadusel
pakub psühholoogilist nõustamist ja tuge Sheryl. Diana ja Sheryl tutvustasid
meile ka erinevaid terviseseisundeid ja erivajadusega seonduvaid mõisteid.
Aegajalt olid vabatahtlikud kaasatud erinevatesse grupitöödesse, et me end
toolidel liiga mugavalt ei tunneks ja uued teadmised läbi praktiliste tegevuste
paremini kinnistuks.
Neljandaks käiguks oli päeva kõige
maitsvam osa ehk Aija organiseeritud juustune õhtusöök erinevate sidedishidega. Võin julgelt kinnitada,
et see oli kõige juustusem õhtusöök minu elus, mille peategelasteks olid
maitsev raclette'i juust ja grillmasin. Laupäeva õhtu jätkus seltskonnamängude ja
saunaga.
Pühapäeval, peale hommikusööki
tegi Hanna päeva sissejuhatuse. Ta andis väga hea ülevaate sellest,
millest MTÜ tegevus on alguse saanud,
mida see endast kujutab ning mis on nende visioon, missioon ja eesmärgid. Juttu
oli ka seitsmest vaprast, intriigidest, surnud kährikust ja Opelist.
Järgnevalt saime lähemalt
tuttavaks vabatahtlike koordinaator Monikaga, kes tutvustas enda ülesandeid
ning vabatahtlike õigusi ja kohustusi. Lisaks sellele rääkis ta ka enda
kogemusest vanema õena ja seiklustest, mis on aset leidnud ühisüritustel. Tuleb
välja, et kõige toredamaid (loe aktiivsemaid) lapsi peab ühisüritustel alati
jälgima, et mõni telekas ootamatult katki ei kukuks 😄 Monika juhtis tähelepanu ka sellele, et vabatahtlikult
vanemaks õeks või vennaks olemine on tõsine kohustus ja mitte mingil juhul ei
tuleks tekitada olukordasid, kus laps jäetakse ilma põhjuseta unarusse. Kõik
probleemid on lahendatavad, kui neist räägitakse ja vabatahtlikul on alati
võimalus oma murega Monika poole pöörduda. Viiendat koolituse käiku aitas
serveerida ka teine koolitaja, laste koordinaator Aija, kes tutvustas meile
lapse teekonda MTÜ- ni ja edasi ning mida tema ootab vabatahtliku ja lapse
sõprussuhtelt.
Teooria läbitud ja reaalne
praktika silmade ees, tuli hetkeks hinge tõmmata ja korra veel läbi mõelda, kas
ma ikka olen valmis uue kohustuse võtma ja leidma enda elus AJA, et see ühele
lapsele pühendada. Kui need küsimused leidsid jaatava vastuse, siis oli
vabatahtlikel võimalus tutvuda laste ankeetidega ja valida välja enda jaoks
just selline tegelane, kes kõnetas teda kõige enam. Kui match tundus olevat ka Aija arvates sobilik, siis suure tõenäosusega sai selle koolituse lõpus alguse uus teekond -
uued sõprussuhted, millest teavad rääkida juba asjaosalised ise. Vabatahtlike
koolitus oli huvitav ja vajalik, et anda uutele vabatahtlikele piisavalt hea ja
konkreetne ülevaade organisatsiooni olemusest ja eesmärkidest. Tänan meie kõigi
eest koolitajaid ja korraldajaid. Tere tulemast uutele vabatahtlikele!
“Be there for others, but never leave yourself behind.” (Dodinsky)
Jane
Praktikant
