neljapäev, 24. september 2020

Liisi lugu

Kui 2016. aasta kevadel Vanem Vend, Vanem Õde programmiga liitusin, olin väga õhinal ja täis tahet hakata oma väikese õe suureks heategijaks. Olin valmis palju panustama, et talle igati toeks olla ja tema päevi säravamaks muuta. Milleks ma ei olnud valmis, oli see, kui palju mul tegelikult võita oli. 

Neli aastat hiljem võin öelda, et õega koos veedetud aeg on andnud mulle soovitud eneseteostuse ja hea eesmärgi nimel tegutsemise võimaluse. Ometi näib minu heategemine kaduvväike kõige selle veel parema kõrval, mida olen ise meie suhtest tagasi saanud. Vahest väärtuslikem õppetund on olnud vastutuse võtmine ühe noore inimese jaoks päriselt ja püsivalt olemas olla. See tähendab kedagi oma südamesse võtta ja teda seal pidada midagi vastu ootamata. See tähendab tema jaoks aega võtta, tema soovidega arvestada ja temaga koos seigelda. Seda tunnet võiks seletada nagu suurt südame paisumist, milles annavad avarust soojus, hoolivus ja teise mõttes pidamine. Olen nii palju avatum ja empaatilisem, samuti julgen ja tahan suhelda erivajadustega inimestega. Leidsin õe peres endale pere, sain sõpru teiste vabatahtlike seas. Tänu programmis osalemisele tegin ka teadliku sammu karjäärialaselt ja asusin tööle noortega. Olen õnnelik, et näen endas head. 

Usun, et minu kogemus Vanem Vend, Vanem Õde programmis on olnud sama unikaalne kui universaalne - ühelt poolt on see olnud ainult minu ja minu õe ainukordne lugu, aga teisalt taandub see kõik ikka üheks, armastuseks.

Liis M.
Endine vabatahtlik

kolmapäev, 16. september 2020

Suvelaager 2020

14.-16. augustini toimus MTÜ Vanem Vend Vanem Õde iga-aastane suursündmus – suvelaager. Kolm päeva Valgamaal Marja talus möödusid kui linnulennul. Saime ujuda, saunatada, mängida, teha ise burgereid ja limpsida jäätist, ning üksteise seltsis päikselisi augustipäevi nautida. Nii ilm kui asukoht poleks saanud paremad olla! 

Laste jaoks olid suurimad atraktsioonid vist küll tiik ja tünnisaun. Kui muid tegevusi poleks olnud, siis nad ainult seal elanud oleksidki. Lisaks sai tiigil armsa paadikesega tiire teha, nii et mida muud veel tahta!

Toimusid ka laagri-disko, kus suurepärase muusika saatel jalga keerutada ja hommikune virgutusjooga. Laupäeval külastasid meid aga rahuvalvajad Scoutspataljonist, kes juhendasid meeskonnamänge ja korraldasid mõned sõbralikud võistlused. Programm pakkus pinget ja lõbu nii suurtele kui väikestele.


Samas oli aega ka ise mõelda, mida teha, ja nii veetsime mina ja mu noorem õde ühe lõunapooliku koos joonistades-kirjutades ja muusikat kuulates.

Värviliste seebimullide saatel lõpetasime pühapäeva pärastlõunal laagri. Minule jäi küll sisse nii soe ja hea tunne, ja ootus uue laagri järele.

Suur aitäh korraldajatele selle armsa suvelaagri eest ja kõikidele teistele osalejatele ka, et oma rõõmsate nägudega need kolm päeva nii meeldejäävateks muutsite! 


Vabatahtlik tugiisik Mariann