neljapäev, 18. juuli 2019

Õvede meeleolukas raftimatk




Ühel keskmisest vähem päikselisel pühapäeva hommikul umbes kell 10 alustasid Vanem Vend Vanem Õde organisatsiooni vaprad vabatahtlikud oma retke Leevile, mis asub Võru-Räpina maanteel. Seltskond oli enam kui valmis väljakutseid pakkuvaks päevaks. 

Kohe väljasõidu algul pidime leidma ühe uue raftimatkale mineja, sest üks koht oli vabanenud. See käis kiirelt - sest kes ei tahaks pühapäeva hommikul 10-minutilise etteteatamisega meiega kärestikke ületama tulla? 😂

Kes päris varahommikul veel vaimu valmis ei olnud pannud, sai seda teha bussisõidu ajal. Leevile jõudes toimus lõbus tutvumisring ja ettevalmistuseks jagati meile kõigepealt vestid ning viidi läbi koolitus raftiga ohutuks liiklemiseks. Saime teada, et meil õnnestuks raft ümber ajada vaid äärmisel juhul ja tehes lihtsalt vale liigutust. Raftiga sõitmine käib nii, et istutakse äärel, kaks keskmist peavad teatama kividest ja okstest, et tagumistel oleks võimalus suunata või tüürida raft õigesse kohta. Kui sõita okste alt läbi, võib nende vältimiseks kummarduda kas ette või taha, nii ei lähe raft ümber. 

Ja mida õigupoolest kujutab endast raft? Enne vee peale minekut toimus väike fotosessioon ja siis jaguneti kolmeks - igas raftis viis inimest. Istumisskeemi peale mõeldes võiks ette kujutada täringul number viit. Esimene kärestik pidi tulema kümne minuti pärast, aga seda oli raske ette kujutada, sest jõe peal aega justkui ei eksisteeriks, ainult vahemaa - sa tead, et oled möödunud juba liivapaljandist või mõnest talust, aga sul pole aimugi kui kaua sa jõel oled olnud ja kaua veel oled. 


Alguses tekkis meil väike võistlusmoment kanuutajatega, kes olid teist tüüpi sõidukis - meist kiiremad ja neil õnnestus kõigil mööda sõita ja pause pidada, samal ajal kui raftitajad nägid vaeva kiiruse ülalhoidmisega. Aga asi polnud ju kiiruses. Saime nautida loodust. Ilm oli soe ja päikseline, jõel oli piisavalt tuuline, et suuremast hulgast putukatest hoiduda. Kanuutajad pakkusid meile isegi kaaniravi. Eriti imelised olid sinitiivalised kiilid ja kõrged liivapaljandid, lisaks meenutasid mitmed puud ja rippuvad oksad troopilist vihmametsa. Kärestike eel kiirenes vool ja ka pulss, kuid märjaks me ei saanud. Kärestike läbimine oli keerulisem, kuid lõbusam kui niisama jõel sõitmine, sest need tuli ületada võimalikult veerohkest kohast. See oli põnev ja õnneks ei läinud raft ümber ning märjaks sai ainult valikuliselt, kuigi mitmel korral tuli kivide eest pageda või muidu jäime kuhugi kinni, mille tõttu raft läks keerlema. 

Teel kohtasime uljaid kanuutajaid, kes said ikka väga märjaks, sest nende kanuu läks ümber, ometi ei andnud nad alla ja läksid samasuguse entusiasmiga edasi. Me ei tea millise kiiruse või ajaga me sõitsime, kuid igatahes oli tore teha meeskonnatööd. Kõigil oli oma roll, kas rafti juhtimisel, suuna määramisel, kiiruse lisamisel või siis lihtsalt ergutamisel või meeldetuletamisel loodust nautida. Kärestikud said läbitud ja matk oli meeldejääv tänu seltskonnale, nii meie omadele kui ka kanuutajatele. Matk lõppes enne suuremat silda, seejärel tuli meil üles otsida oma buss ja kodutee võis alata.

Meeleolukaks osutus ka piknik tankla taga põllu ääres, sest keegi polnud varem tankla taga põllul piknikul käinud, ilmselt. 😋 Igatahes jõudsime veidi väsinute, kuid õnnelikena koju. Raftimatk oli hea sportlik meeskonnaüritus, mis värskendas vaimu ja lahutas meelt.




Vanem Õde Astrid

kolmapäev, 8. mai 2019

MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde uute vabatahtlike koolitus

19. ‒ 20. aprillini toimus MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde uute vabatahtlike kahepäevane koolitus. Koolitus leidis aset Tartumaal Nõo vallas asuvas Viinamärdi külalistemajas, mis asub looduskauni järve ääres, pakkudes külastajatele rohkelt silmailu ja mõnusaid hetki eemal linnakärast.

Päeva alustuseks said kõik koolitusel osalejad üksteisega lähemalt tuttavaks ja rääkisime pisut iseendast. Seejärel tegelesime koolituse esimeses osas ühingu arengujuhi Hanna Kriiska eestvedamisel eneseanalüüsiga, otsides vastuseid küsimustele nagu näiteks, mis motiveerib meid saama vanemaks õeks/ vennaks, millised isiksuseomadused on aidanud meil elus raskete olukordadega toime tulla ning millise inimesena võiksid meie tulevased nooremad sõbrad meid näha. Kuna programmi kandvateks väärtusteks on sõprus, tugi ja eeskuju, oli ka meie järgmiseks ülesandeks grupitööna nendele väärtustele tähenduse otsimine.

Koolituse teist osa viis läbi sotsiaalpedagoog Lea Voltri, kes teeb ühtlasi organisatsiooniga vabatahtlikuna koostööd. Alustuseks jagunesid kõik osalejad paaridesse ning said ülesandeks 15 minuti jooksul üksteisega kontakt luua ja vestlust arendada. Ülesande põhieesmärk oli teise inimesega hea esmakontakt luua ja teda aktiivselt kuulata — nii nagu vabatahtlik peab hiljem oma programmis oleva õe/ vennaga kontakti looma ja ühised huvipunktid leidma. Hiljem, ühiselt jagades leidsime, et alati ei olegi kerge teist inimest kuulata, kuuldut meelde jätta ja tagasi peegeldada, kui nö päriselt kohal ei ole. See on aga oskus, mis on kõikidele inimestele ja igas suhtes oluline.

Seejärel tuli meil oma tavapärasest rollist välja astuda ning kinniste silmadega nägijaks saada, mis pani usalduse tõeliselt proovile. Pärast jagati taas ühises vestlusringis kogetu põhjal oma mõtteid ning kõik tunnistasid, et teise inimese usaldust võita ja usaldada on omaette väljakutse. Lisaks puudutasime selles koolitusplokis lapse õiguste ja kohustuste teemat. Praktiliste rollimängude abil käsitleti ka konfidentsiaalse info ning intiimsuse teemasid. Lea jagas koolituse käigus ka palju elulisi näiteid, millesarnaseid muidu ei kuule. Paljudel meist ei olnudki varasemalt aimu, milliste probleemide või muredega lapsed tegelikult igapäevaselt silmitsi seisavad ja kui väga nad enda kõrvale emotsionaalset tuge vajavad.  

Koolituse kolmandat osa viisid läbi kliiniline psühholoog Sheryl Võsu ja sotsiaalpedagoog Diana Haljasmägi, kes on ka ise programmis aktiivsed vabatahtlikud olnud ja suhtlevad nüüd oma nooremate sõpradega programmiväliselt. Tänu praktilistele kogemustele oli neil uutele vabatahtlikele häid soovitusi ja elulisi näpunäiteid jagada. Käsitlesime lapsega suhte loomist ning selle arengudünaamikat — milline on selles vabatahtliku roll ja mida tähendab üks ühele sõprussuhe lapse ja vabatahtliku vahel. Arutlesime grupitööna, millised on suhet soodustavad ja takistavad tegurid. Kuulsime lähemalt, millisest keskkonnast ja milliste võimalike probleemide või erivajadustega on programmis olevad lapsed, kes endale vanemat õde või venda soovivad. Millele tuleks erilist tähelepanu pöörata ning kuidas erinevate probleemidega toime tulla. Sealjuures saime ka infot praktiliste tööriistade ja harjutuste kohta, mida ühes või teises olukorras kasutada. Kuna programmis olevaid lapsi ümbritseb ka oma tugivõrgustik, räägiti lähemalt sellest, kuidas nendega suhelda ja mida on sealjuures oluline meeles pidada. Teoreetilist poolt ilmestasid toredad meenutused ja näited koolitajate enda kogemustest oma noorema sõbraga. Tänu sellele tekkis meil parem ettekujutus, mida üldse edasi oodata.

Esimese koolituspäeva lõpetas rikkalik õhtusöök, mil vahetasime üksteisega päeva jooksul kogunenud mõtteid ja emotsioone ning otsisime tekkinud lisaküsimustele vastuseid. Pärast õhtusööki oli võimalus saunamõnusid nautida, mille vahepalana mängisime üheskoos õpetlikku lauamängu “Väärtuste avastajad.” Mängu eesmärk oli konkreetses probleemsituatsioonis sobivaim lahenduskäik valida ning oma valikut teistele mängukaaslastele põhjendada. Lõpptulemusena pidid kõik mängijad ühisele arvamusele jõudma, milline käitumisviis oleks võimalikest kõige õigem või parem. Mängides tuli hästi esile, kuidas erinevad inimesed võivad oma väärtustele tuginedes ühele ja samale olukorrale väga erinevalt läheneda.    

Koolituse teist päeva alustamise maitsva hommikusöögiga, et uuele päevale erksalt vastu minna. Sellele järgnes MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde organisatsiooni tutvustus — peamised väärtused, kuidas alguse sai, millised arenguetapid on läbitud ja millised on edasised plaanid. Kõikidele koolituse läbinutele anti pidulikult tunnistused üle ning seejärel tutvustati lähemalt vabatahtliku rolli organisatsioonis — millised on ootused ja kohustused, õigused ja võimalused, kuidas toimub omavaheline suhtlus organisatsioonis, milliseid väärtusi ja võimalusi vabatahtlik töö lisaks pakub jm. Siis jõudis kätte koolituse kõige põnevam ja ühtlasi ärevaim hetk — saabus aeg endale noorem õde või vend välja valida, kellega üheskoos maailma avastama asuda. Sissejuhatuseks tutvustas ühingu programmijuht Aija Sprivul-Dautancourt, kuidas lapsed programmi jõuavad ning kuidas valmivad ankeedid, mille põhjal vabatahtlik endale venna või õe välja saab valida. Nüüd tuli kõik koolitusel kuuldu praktikasse rakendada, et endale uus noor sõber leida. Erinevate valikute vahel kaaludes tuli mõelda enda isiksuseomadustele ja võimekusele, tugevatele ja nõrkadele külgedele, lapsega võimalikele ühistele huvidele jm olulisele, mis hea ja tugeva suhte loomisele kaasa võiks aidata. Kui kõikide ankeetide hulgast oli valik tehtud, aga kaalukausile jäi mitu sobiliku kaaslasena tunduvat last, aitas Aija kõigil lõppotsusele lähemale jõuda, rääkides täiendavalt lapse iseloomust, olukorrast, vajadustest jm.

Pärast mitmetunnist analüüsimist ja mõttetööd oli kõigil uutel vabatahtlikel noorem õde/vend leitud, kellega juba järgneva nädala jooksul esimest korda kohtutakse. Koolitus lõppes kosutava lõunasöögiga ning seejärel asusid kõik ootusärevalt koduteele, võttes endaga nädalavahetusel kogetud positiivsed emotsioonid ja toredad hetked kaasa.  


Monika Schults
Vanem Vend, Vanem Õde vabatahtlik