Minu saabumine 2018. aasta laagrisse jäi töö tõttu hilisemaks. Teised olid juba hommikul kümnest bussireisil ja seejärel lõbutsemas - mina aga sain alles neljast oma väikevennaga kokku. Unistustes kujutasin ette, kuidas kõik seekord laabub, kuidas mu väikevend hüppab mulle sülle ja palub, et juba kiiremini laagrisse saaks - nii, nagu ta oli seda terve suvi ihaldanud.
Praktikas nii ei läinud. Viimasel hetkel hakkas ta kartma ning kui talle järele läksin, keeldus toast väljumast. Mul oli abis tema ema ja tema õed-vennad ning üheskoos üritasime poissi veenda, kuid esialgu tulutult. Mingi hetk oli plaan juba kaasa võtta poisi asemel tema õde, kes soovis väga tulla, kuid mu väikevend ei lubanud. Pärast tunniajast veenmist jõudsime lõpuks sinna maale, et väikevend oli nõus tulema, kui ta väike õde saab ka tulla - siis pole nii hirmus. Laagrikorraldajatega õnnestus läbi rääkida ning olingi kahe lapsega teel.
Ma palvetasin, et jääksin ellu. Juba ühe lapsega 3 päeva kõlas mõnevõrra hirmuäratavalt, mis siis kahest rääkida. Lisaks torisesin salaja ja vehkisin rusikaga vihaselt taeva poole, nõudes, et see laager seda kõike väärt oleks.
Kartsin veidi, et meil on raske sisse sulanduda. Teised olid juba päev otsa koos veetnud. Meie õnneks olid aga Scoutspataljoni korraldatud mängud täies hoos ning leidsime endale ruttu tervitava võistkonna. Ehkki selgus, et olime kõige ägedamatele asjadele hiljaks jäänud, olid ka viimased mängud piisavalt kaasahaaravad, lõbusad ja väljakutsuvad, et kõiki meid karjuma ja rabelema panna.
Õhtu möödus imehea toidu ja tiimitööd vajavate mängude saatel ning oli humoorikas ja lähendas väikevennaga, mil nautisime koos võite ja kannatasime kaotuste tagajärgede ja hingehaavade käes. Piisavas koguses võrratud toidud olid laagri märksõna - ka kõige kiduramad tudengid lahkusid laagrist priskete ja rõõmsatena.
Hilisõhtutel pärast öörahu läksid lapsed magama, mille järel said vanemad õed ja vennad veidi rahu - keegi ei lennutanud enam koeri ega kaevanud ülekohtu üle. See võimaldas rääkida ja mängida ning tutvuda paremini teiste vabatahtlikega.
Teine päev möödus taaskasutuse valguses võistkondades “prügist” meisterdades, mis nõudis tiimitööd, fantaasiat ja ebamaist õmblemisoskust. Päeva lõpuks oli vanapaber, munarestid ja riidest ostukotid muutunud kõikvõimalikeks mängudeks ja moeaksessuaarideks, mille valmistamisel nägid vaeva nii suured kui väikesed. Minu “lapsed” eelistasid küll õues sellel ajal palli taguda. Meie võistkonna loodud jalgpalli prototüüp leidis end päeva jooksul vähemalt kahel korral katuselt.
Samal päeval oli ka teine suurem ettevõtmine - ujumine. Seitse autotäit suuri ja väikseid kätiste, ujumisrõngaste, rannapallide ja kollaste vannipartidega tegelasi kihutasid Põlva järve äärde. Ma olin küll kõigest autojuhi rollis, kuid vähemalt lastel oli vees tore hullata ja parte taga ajada - tasus ära.
Viimasel päeval peitsime end terve hommiku lastega hommikuse rangelt soovitusliku tantsutrenni eest oma toas ning pagesime pärast seda suure hirmuga 4 lapsega männimetsa terviseradadale sipelgaid küpsistega toitma - neil paistis küpsiseid rohkem vaja minevat. 😋
Laager ületas meeldivalt mu ootusi. See oli toredasti korraldatud ning paiknes kaunis ja mugavustega kohas. Laager andis suurepärase võimaluse saada lähemalt tuttavaks teiste vabatahtlikega ning laste osas… nende kolme päeva vältel sain oluliselt lähemaks oma väikevennaga. Laagrieelsete sekelduste tõttu puutusin rohkem kokku ka tema perega ning eriti tema kaasatulnud väikese õega, mis lubas paremini mõista tema käitumist ja varasemaid ühiseid seiku. Huvitav oli näha teisi lapsi ning kuivõrd erinevad nad minu väikevennast olid.
Enda poolt sain tulevikuks kinnitust, et lastega pole nii raske hakkama ja läbi saada, kui ma olen vahel kartnud, ning et kahe lapsega ei pruugi üldse olla raskem kui ühe ülienergilisega. Kõige rõõmsamaks tegi mind aga pärastine vestlus väikevennaga. Tema, kes ta alguses kartis tulla, hooples rõõmsalt, kui palju uusi sõpru ta on leidnud ja et tunneb piinlikkust, et ei tihanud tulla. Lisaks teavitas ta, et olin õpetanud teda paljusid toite ja toiduaineid sööma ja hindama - paprika, sibul, küüslauk ja külm kaste nende seas. See oli tähtis mulle, kuna ma ei salli raiskamist. Enim lõi mind aga jalust teadaanne, et tal on kõige toredamad hetked suvel olnud just minuga. See tekitas minus tunde, et äkki ma olen teinud midagi õigesti ja äkki on minu pisike panus olnud tõesti oluline ja abiks kellelegi.
Laager osutus oluliselt toredamaks ja positiivsemaks, kui ma oleks eal osanud oodata!
Karl-Oskar
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar